Ma olen nii väsinud.

Nii kaua, kui ma mäletan on mul alati magamisega probleeme olnud. Magama jäämine, olenemata väsimusest võtab aega. Ja nii iga päev.

Kõige paremini magasin ma, kui lapsed olid väiksed. See oli aeg, kui ma magasin enne, kui pea patja puudutas. Tollel ajal ma lootsin, et nii jääbki 🤣. Ma pidasin uinumist silmas. Naiivne oli see lootus.

Vahet ei ole, mis kell ma magama lähen. Olen püüdnud samal ajal magama minna. Kuid tulemus on alati ja just iga öö samasugune. Heal päeval jään kuskil 30 minuti pärast magama. „Parimatel“ võtab see mitu tundi aega. Kui ma laos töötasin, siis seal oli vahetustega töö. Nädal hommikul, teine õhtul. Hommikuses vahetuses olles ärkasin kell 05.00 hommikul/öösel. Magama läksin sõltuvalt päevast, aga kuskil 21.00 ajal + natuke hiljem. Esimene öö oli alati kõige hullem. Magama jäin ma heal juhul kell 02.00. Kolmas öö oli ainuke, kus ma 6-7 h magasin. Seega nädala keskmine tuli väheste öötundidega.

Mingi aeg oli nii, et lähen magama. Jään magama ja ca 20 minutit hiljem ärkan üles. Enesetunne on selline, et võiks üles tõusta ja päevaga alustada. Magama jäämine võtab terve igaviku. Ma olen kella vaatamisest loobunud. Täiega ajab närvi, kui tead, et peab magama, aga ei jää.

Viimasel ajal magan üldse loetud tunnid. Keerutan pool ööd ja vahin lage. Iga öö loodan, et järgmine päev olen nii väsinud, et magan. See päev ei ole kätte jõudnud. Nagu hispaanlased ütlevad kõigepealt „mañana“ ehk homme.

Hommikul ärkan ma ilma probleemideta. Vahet ei ole, mis kell ma magama läksin või mitu tundi magasin. Hommikul ei ole mingeid probleeme. Ainult koguaeg peab tegevuses olema. Kui istuma jääda, siis tuleb uni ja ma võiks kohe magama jääda. Kuna unevõlg on suur, siis püüan lõunaajal magada. Mõni päev õnnestub tunnike tukkuda. Mõni päev ei õnnestu üldse.

Olen mõelnud, et lõunane magamine on kõiges süüdi. Vot ei ole. Esiteks õppisin ma alles mõned aastad tagasi päeval magama. Teiseks ei ole vahet, kas ma olen päeval maganud või mitte. Kõik on ikka samamoodi. Seega jääb arusaamatuks mida ma valesti teen või hoopis tegemata jätan. Minu mõistus seda kinni ei püüa. Mingeid rohte ma võtma ei hakka. Pärast rikun oma organismi ära ja ei saa üldse magada. Hetkel loodan, et lõpuks tuleb see öö, kus ma olen nii väsinud, et magan. Ehk juhtub see juba täna? Elame-näeme.