PĂ€evad ei ole vennad ja nii algas tĂ€nane hommik Marleni soolokontserdiga. Köha hakkab Ă€ra minema, aga vahepeal on ikka vaja köhida. Loomulikult on vaja seda tegema hakata kella 7 hommikul. VĂ”iks ju tunni kauem oodata. See ajas omakord Gregori ĂŒles ja nii nad jĂ€lle liiga vara ĂŒleval olid. AusĂ”na ma annan neile varsti unerohtu, et nad ise magaks ja teistel ka magada laseks. VĂ”imaluse korral lĂ€heks ma hoopis puhkusele kuhugileâŠ.soojalemaale. Minu helesinine unistus, aga ma ei hakka siin kohal sellest rÀÀkima. Ees on ootamas tegus pĂ€ev ja, kuidas see lĂ€heb nĂ€itab aeg. Hommik kulges vaikuses nagu ikka, mĂ”ned kodusedtööd ja kĂ”ik. Söögi tegin valmis, lastel kĂ€isin koolis jĂ€rgi. Ei midagi huvitavat. Peale lĂ”unat tuleb kontsert ja Ă”htul peale trenni lĂ€heme linna. Lapsed lĂ€ksid peale lĂ”unat kooli ja sealt edasi nö kohalikku kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert. Mina selles eest viisin Peetri tund aega varem tööle tagasi, kuna mul on pĂ€rast autot vaja. Ja hiljem sellele jĂ€rgi minna ei ole vĂ”i...
Ma pole siiani mĂ”elnud, et vĂ”iks kodakondsust vahetada. Minu jaoks pole see oluline ja vajalik olnud. IgapĂ€evaselt ei oma see ĂŒldse tĂ€htsust. Kuid hetkel mĂ”tlen ma selle peale. Miks, sellest kohe lĂ€hemalt. Peagi aegub minu id-kaart ja seega mĂ”tlesin uue tellida. LĂ€ksin politsei lehele, et see Ă€ra teha. Sisse logides ja teenust valides ilmnes, et minu sĂ”rmejĂ€ljed ei ole kehtivad. Ikka juhtub, eks ole. Paraku nii ei ole. Ma teadsin juba eelmine aasta, et minu dokument aegub. EttenĂ€gelikult Eestis olles kĂ€sin ja uuendasin oma sĂ”rmejĂ€lgi. Ma tĂ€pset kuupĂ€eva ei mĂ€leta, aga see oli aasta tagasi augusti teises pooles. KĂ€isime veel Peetriga koos Tammsaare tee esinduses. PĂ€ris kindel olen ka selles, et juba esimene teenindaja seal Ă€rritas mind đ€Ł. Minuga hakati sissejuhatuseks rÀÀkima vene keeles. Ma ei teadnudki, et riigikeel on vahepeal muutunud. SeejĂ€rel saadeti meid automaadi jĂ€rjekord, kus sai sĂ”rmejĂ€lgi anda, pilti teha ja allkirja nĂ€idis. Otseloomulikult oli jĂ€rjekord pikk ja aega l...
Ma olen juba mitu pĂ€eva mĂ”elnud, kas peaks ĂŒhest teemast kirjutama. Teema mĂ”te on mĂ€rgata ja vajadusel/ vĂ”imalusel teisi aidata. Ăldiselt ei meeldi mulle ennast kiita vĂ”i öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jÀÀda. Lugu ise on lihtne. KĂ€isin ĂŒks pĂ€ev poes, vĂ€ike kĂŒla pood (mitte meie kĂŒlas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli vĂ€lja, et neil pole piisavalt raha. MĂŒĂŒja kĂŒsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. LĂ”puks otsustasid lapsed ĂŒhest joogist loobuda. Mina kĂŒsisin lastelt, kui palju neil puudu jÀÀb. Tuli vĂ€lja, et 0.15 senti. Ătlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rÔÔmsad ja tĂ€nasid mind. MĂŒĂŒja oli ĂŒllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mĂ”elda ainult raha peale. TĂ€htis on mĂ€rgata ja aidata inimesi, kes on meie kĂ”rval. Ăra antud summa ei olnud suur ja ma ei jÀÀnud seepĂ€rast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Ku...
Kommentaarid
Postita kommentaar