Hetke seis.

 Ma otsisin eile covid 19 tunnuseid. Ma olen seda korduvalt teinud, aga meeles ei olnud. 

 Otsisin välja viimase tüve tunnused.

1. Peavalu

2. Nohu

3. Väsimus

4. Aevastamine

5. Valus kurk

6. Püsiv köha

7. Kähe hääl

8. Nõrkus

9. Külmavärinad

10. Palavik

11. Pearinglus

12. Silmade valu

13. Lõhnataju puudumine

14. Lihasvalud

15. Isutus

16. Valud rinnus

17. Üldine halb enesetunne

18. Paistes lümfisõlmed

Nimekiri tunnustega on võimas. Ma vaatasin, et mul on päris mitu kattuvat tunnust. Seega olen kindel, et minu test tuleb samuti positiivne. Kuid ma võtan asja rahulikult. Põeme selle viiruse lõpuks läbi. 

Reedese päeva jooksul ei helistatud polikliinikust. Seega ei saanud ma oma küsimustele vastuseid.

Gregor peaks homme korvpalli mängima. Kuid mul puudub info kas ta võib minna või mitte. Igatahes saatsin treenerile kirja ja otsustasime, et ta ei lähe. Ma tundsin ennast sellepärast halvasti. Tunnen, et veame meeskonda alt. Homsel mängul on juba paar mängijat, kes ei saa minna. Seega teised peavad rohkem mängima😔. Samas teistpidi võttes ei saa riskida, et keegi võib nakkuse saada. Gregor ei ole ju testi teinud. Raske ja ebameeldiv olukord.

Nagu arvata oli, siis laupäeval keegi ei helistanud. Seega ootame ja vaatame, mis esmaspäeval saab. 

Hetkel võib öelda, et Marlen tunneb ennast hästi. Natuke on nohu ja mõned korrad on köhatanud. Tundub, et tema põeb kergelt.

Gregor ja Peeter on samad nagu Marlen.

Mina ei saa nende moodi olla 😁. Mul juba mitu päeva kõik kohad valutavad. Pea, silmad, nina, lihased valutavad. Kurk on lihtsalt valus. Vahepeal on raske hingata. Kõige hullem on see, et mul on külmavärinad. Ja seda suhteliselt tihti. Palavikku ei ole, maksimum oli 36,95. Kuid midagi hullu ei ole. Nii jätkudes võin öelda, et põeme läbi ja elame edasi.

Ma jäin siin vaktsineerimise teema mõtlema. Ma ei saa aru, mis toimub. Räägitakse, lubatakse üht, aga tegelikus on midagi muud.

Ma mõtlesin, et ei hakka seda kirjutama. Abi ei ole sellest nagunii ja see ei anna samuti midagi. Näitab pigem, kui mõistmatu ma olen. Või kas ikka olen?

Ei saa üle, ega ümber covid 19 ja hetkel valitsevast olukorrast. Viimane aasta aega on tegeletud massiliste vaktsineerimistega. Meil (Hispaanias) on vaktsineerituid ca 80%. Seega peaks elu ilus ja rahulik olema.

Vot ei ole. Kes seda enam mäletab, millal algas meil 6 laine. Mida päeva edasi seda suuremad on nakkatumisnäitajad. Kuidas see võimalik on, kui suurem osa riigist on vaktsineeritud? Igapäevaga peaks nakatunuid vähemaks jääma. Vähemalt minu loogika ütleb nii. Tundub, et loogika veab mind alt. 

Miks vaktsineeritakse, kui see tegelikult ei aita. Mina eeldan, et toimiva vaktsiini korral oleks kogu see pandeemia juba lõppenud. Hetkel tundub, et lõppu ei tule nii pea. 

Loodame, et ühel päeval on see kõik minevik ja saame normaalse elu juurde tagasi. Kes see enam mäletab, mis see normaalne oli. Pea püsti ja edasi.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Marlen vingus hommikul jälle, et midagi ei ole süüa. Sink on otsas ja ei saa sinki ja praemune teha, samuti ei olnud tema jaoks sobivat jogurtit. Uskumatu. Gregor see eest leidis endale sobiva söögi ja hakkas sööma. Mina panin nagu ikka neile söögid-joogid kaasa ja viisin nad kooli. Tagasi tulles oli meil Peetriga aega hommikust süüa, vaadata-oodata, mis päeval meile pakkuda on. Kuna keegi ei helistanud, siis ütlesin, et meil oleks vaja poes ära käia. Ja seda me ka tegime ja homme hommikul ei tohiks Marlenil söögiga probleeme olla. Kuid selles ei saa kunagi kindel olla. Kool sai läbi ja lapsed tulid koju, olime natukene aega väljas ja, siis läksime linnavalitsusse. Enne meid oli üks inimene, kes seletas ja küsis sekretärilt koguaeg midagi. Kui me olime seal juba mõndaaega seisnud, siis ütles ta sekretärile, et see küsiks, mis me tahame. Ütlesime, mis meil vaja on ja paar minutit hiljem oli meil vajalik paber olemas. Seega võisime koju sööma tulla. Lapsed läksid kooli tagasi, Peeter si...
Lisateave

Lihtsalt üks jutt.

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Ku...
Lisateave

22.04.2016

Kujutis
Päevad ei ole vennad ja nii algas tänane hommik Marleni soolokontserdiga. Köha hakkab ära minema, aga vahepeal on ikka vaja köhida. Loomulikult on vaja seda tegema hakata kella 7 hommikul. Võiks ju tunni kauem oodata. See ajas omakord Gregori üles ja nii nad jälle liiga vara üleval olid. Ausõna ma annan neile varsti unerohtu, et nad ise magaks ja teistel ka magada laseks. Võimaluse korral läheks ma hoopis puhkusele kuhugile….soojalemaale. Minu helesinine unistus, aga ma ei hakka siin kohal sellest rääkima. Ees on ootamas tegus päev ja, kuidas see läheb näitab aeg. Hommik kulges vaikuses nagu ikka, mõned kodusedtööd ja kõik. Söögi tegin valmis, lastel käisin koolis järgi. Ei midagi huvitavat. Peale lõunat tuleb kontsert ja õhtul peale trenni läheme linna. Lapsed läksid peale lõunat kooli ja sealt edasi nö kohalikku kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert. Mina selles eest viisin Peetri tund aega varem tööle tagasi, kuna mul on pärast autot vaja. Ja hiljem sellele järgi minna ei ole või...
Lisateave