2 aastat.

Ja ongi 2 aastat läinud, nagu poleks olnudki. Täna 2 aastat tagasi tulime Eestist tagasi. Hommik, õigemine öö oli külm ja udune. Me tulime toast välja kella 4 ajal. Täiesti õudne, kui vara pidi ärkama. Tegelikult ma sellel ööl eriti ei saanud magada. Muretsesin nagu ikka, et äkki ei kuule kella. Ärgates ei olnud üldse und. Pikk päev oli ees ootamas.

Lennujaama jõudsime piisava ajavaruga. Ma lähen alati pigem varem, kui hiljem kohale. Mulle ei meeldi muretseda sellepärast, et hiljaks jään. Check in sain tehtud, kuni sihtkohani. Meil oli ümber istumisega lend. Tollel ajal otse lendu Barcelonasse ei olnud. Kusjuures praegu on. Nagu ikka, kui vaja, siis pole midagi. Esimene lennuk väljus õigeaegselt ja enne, kui aru saime maandusime Poolas. Kuna meil oli ca 2 h aega, siis otsustasime sööma minna. Söögikohti oli mitu ja lõpuks ühte läksime. Seejärel oli aeg lennuki peale minna. Ees ootas pikem lend, kõigest 2 h ja 30 minutit. Mida Barcelona poole jõudsime, seda ilusamaks ilm läks.

Oma pagasit pidime pikalt ootama. Millegipärast meie pagas saabub alati viimaste seas või, siis veel hiljem. Lõpuks saime pagasi kätte ja läksime autole järgi.

Kuna meil oma autot ei olnud, siis võtsime rendiauto. Kuidagi oli ju vaja koju saada. Muidu saab lennujaamast bussi või rongiga vajadusel tulla. Kuid meil oli mõistlikum auto rentida. Peale seda ootas ees sõit koju. Väljas oli soe ja päike paistis.

Uskumatu, aga 2 aastat on sellest päevast möödunud. Aru küll ei saa, et nii kaua pole Eestis käinud. Peetri ja laste jaoks on see pikim aeg, kui nad pole käinud. Mina ei käinud enne viimast korda ka üle 2 aasta. Tundub, et seekord tuleb „uus rekord“. Mul endal on ükskõik, millal ma uuesti saan Eestisse. Lapsed tahaks küll see aasta sinna saata. Selleks, et nad räägiks rohkem keelt ja saaks sugulastega koos olla. Kas ja millal see õnnestub, seda näitab aeg.