OM

 Uskumatu, aga tõsi. Suvi on läinud kiirelt ja põnevalt. Alles oli jalgpalli EM, eile lõppes OM. Seega suurema osa suvest olen ma veetnud telekat vaadates.

Minu meelest on täiesti normaalne vaadata spordivõistlusi. Võimaluse korral vaatan ma kõike mida näidatakse. Nojah mõned alad on, mis ei paku eriti huvi.

Selle eest lastel on närvid läbi, kuna nad ei saa oma saateid vaadata. Me ei ole pidanud vajalikuks osta teist telekat. Üks on olemas ja see töötab. Me ei näe vajadust igasse tuppa telekat panna. Milleks? Seega on lastel tulnud viimasel ajal palju sporti vaadata. Ma olen nende teleka pärast mitmeid lahinguid pidanud. Võitja olen siiani mina olnud. Minu meelest on spordivõistlused palju huvitavamad, kui laste ja noorte saated. Seda enam, et on suvi ja korduste aeg. Suurem osa saadetest, mida nad tahavad vaadata on neil nähtud, isegi mina olen näinud. Nii, et ma ei näe et teeks neile liiga. Nemad nii ei arva.

Ühel hommikul Gregor ärkas, võttis korraks puldi ja pani talle sobiva saate peal. Vot see päev ma konkreetselt vihastasin. Panin teleka kinni ja ütlesin, kui mina ei näe oma saadet, ei näe sina enda oma ka. Pool päeva oli telekas kinni. Siis tulid nad ise pakkuma, et vaataks OM. 

Igatahes olid seekord täiesti teistsugused OM, ilma publikuta. Osadele sportlastele kindlasti sobis see vaikus, osadele mitte. Tavaliselt ei ole kuulda, mida sportlased räägivad, seekord oli. Jalgpallis oli näiteks Hispaania mängude ajal kuulda ebaviisakaid sõnu. Samas oli kuulda ka niisama arutelu, mida tegema peab.

Kõige rohkem oli mul kahju, et Hispaanial ei õnnestunud jalgpallis võitjaks tulla. Samas teine koht pole ka halb tulemus. Loodetavasti Hispaania jalgpalli koondis saavutab järgmiseks OM tippvormi ja võidab.

Heameel oli, et Eestil läks hästi ja naised viisid medalid koju. Enne OM algust ennustati, et Eesti jääb medalita. Tubli tulemus väikese riigi kohta.

Selleks korraks on spordivõistlused läbi saanud ja elu läheb edasi. Seda, mis nüüd saama hakkab ei tea. Elame ja näeme.