Mere ääres

 Kuna meil on jätkuvalt soe, siis otsustasime mere äärde minna. Ilmateade näitas, et meil tuleb 40°,aga rannikul kõigest 30°. Täitsa külm, eks ole.

Lõpuks said kõik ärgatud, söödud ja uksest välja. Minu meelest on see kõige raske kogu asja juures. 

Kohale jõudes ilmnes, et polegi parklad täis pargitud. Mere poole minnes ilmnes, et lisaks on uus parkla tehtud. Ja see oli täiesti täis. Nii, et meil vedas. Samal hetkel vaatasime, et rand on rahvast täis. Läksime nö randa, kus tavaliselt ei ole väga palju inimesi. Ma pole enne seal nii palju inimesi näinud. 

Õnneks leidsime koha, kuhu saime oma telgi, tooli, varju püsti panna. Ainult üks jama oli. Eks ole ainult üks? Ilm oli poolpilves st päike ei säranud taevas. Kui ma eile ilmateadet vaatasin näitas, et tuleb selge ilm. Kohapeal olles vaatasin ja näitas sama. Usu veel igasuguseid äppe. Selle eest vette minnes oli veetemperatuur talutav. Minu jaoks on vesi alati külm. Võtsime sõõrikud (ujumisrõngad) ja vedelesime nende peal vees. Lained vedasid meie siia-sinna. Tõeliselt mõnus.

Kõik oli kena hetkeni, kui Marlen oma suu lahti tegi. Nimelt meenus talle, et mere ääres on nõme, tal on igav jne. Vett tema ei saa minna, kuna ta ei näe põhja ja seal on kalad, kes teda söövad. Ta ise leiutas uue foobia kalade kohta, aga mul läks see sõna meelest. Kusjuures Marlen teadis, et me veedame tänase päeva mere ääres. Ainult talle jäi ütlemata, et vingumine ei kuulu sinna hulka. Kurjam suur inimene, aga vingub hullemini, kui titt. 

Peale seda oli meil plaanis linna peale minna. Selleks tuli linna jõuda ja autole parkimiskoht leida. Jeerum see oli tõeline väljakutse. Kõik parklad olid silmini täis. Kohad kuhu ei tohi parkida olid ka täis pargitud. Nendel omanikkel läks hästi, kuna trahvikviitungid olid kojameeste vahel ootamas. Ma juba arvasin, et me ei leia koht ja lähme koju. Kuid leidsime parkla, kus oli kohti. Läksime maksma. Millegipärast oli makseautomaadi juures palju inimesi. Tuli välja, et makseautomaat ei tööta. Eks ole. Kuid keegi oli teada andnud ja esindaja pidi tulema. Jäime ootama. Ennnäe imet ja tuligi. Vajutas paari nuppu ja proovisid makset sooritada. Ei toimi. Seejärel uuris ta veel ja hakkas helistama. Meil sai siin kohal isu täis ootamisest. Kaks tänavat eemal leidsime uue parkla, koos parkimis kohaga. Ja, mis peamine .....tasuta. Lõpuks oli auto pargitud ja saime linna. Mõte oli sööma minna. Kuid tegin avastuse, et võrreldes eelmiste kordadega on hindasid kõikjal tõstetud. Suve aeg ja turistidelt tuleb raha ära võtta. Uskumatu.

Marlen tahab juba mõnda aega huuleneeti. Ma pole selle nimes kindel. Igatahes läksime kohta, kus auke tehakse. Küsisime kas saab, palju maksab. Öeldi hind 20.- Täitsa normaalne hind. Kuna Marlen on alaealine, siis pidin nõusoleku paberid täitma. Peeter tuli meie juurde ja küsisin temalt raha. Omavahel rääkisime eesti keeles. Enne maksma hakkamist küsisin hinna üle. Hinnaks öeldi 30.-, kui ma ütlesin, et enne oli teine hind, siis tehti selgeks, et ma sain valesti aru. Nojah, arvati et turist ja võib nii käituda. Tänasime ja tulime sealt ära. Läksime teise kohta. Hind oli algusest lõpuni 20.-. Neid ei seganud see, et me vahepeal teises keeles rääkisime. Igatahes on Marlenil nüüd huule all neet. Ta ise on rahul. Ma ei arva sellest eriti midagi. Õnneks saab selle tulevikus ära võtta ja kinni kasvatada.