Mats ja maaga ühendus
Viimased kaks pühapäeva on huvitavad olnud. Ma juba huviga ootan järgmist.
Seekord alustan uuemast juhtumist. Käisime eile õhtul Peetriga jalutamas, sammud vaja ju täis saada. Olime juba tagasi teel, kui äkki. Olin ma külili maas ja seda sõnaotseses mõttes. Kivi jäi jala ette, mitte eriti suur ja see tõenäoliselt mu tasakaalust välja viis. Peeter ütles, et talle jäi mulje nagu keegi oleks jala ettepannud. Oli, mis oli aga maas ma olin. Päikseprillid kukkusid maha ja ma kartsin, et läksid katki. Õnneks jäid terveks. Selle eest põlv on natuke katki ja sääre peal oli suur tumelilla marrastus. Tõeliselt jube nägi välja. Ma juba eeldasin, et see aasta lühikesi riideid kanda ei saa. Huvitav oli see, et loetud minutid hiljem oli tumelilla värv kadunud. Kummaline. Lisaks oli valus pöidlast randmeni. Pöial liigub, aga valus on. Luud on kindlasti kõik terved, diagnoos: põrutus. Peeter pakkus, et ta toob auto. Meil oli ca 5 minutit koju jalutada. Leidsin, et saan sellega hakkama.
Kodus panin haavade peale vesinikku. Oh kus mul tuli kohe tuju laulda. See oli nii valus, et röökida oleks tahtnud. Ma pole enne vesinikuga sellist valu tundnud. Pöidlale panin jääd ja püüdsin teda võimalikult vähe liigutada.
Magamine oli raske. Katsu saa kõhuli olla, kui jalg on katki ja valutab. Lisaks hakkas põlv ja hüppeliiges tunda andma. No ja see käsi, seda polnud ka kuhugi panna. Iga keeramine oli kangelastegu.
Täna hommikul on kõik kohad jätkuvalt valusad. Ega ma lootnudki, et see mõne tunniga üle läheb. Püüan pöialt vaatamata valule kasutama hakata. Kohvitassi ma tõsta ei saanud 😁.
Ahjah telefon oli mul sama külje taskus, kuhu maandusin. Võtsin ta välja ja ta oli terve. Uskumatu.
Suurematest haavadest päästis mind see, et seal olid maas suuremad kivid. Ei olnud peenike killustik. Mul mõlema käe peopesas on paar täket. Jalg jäi ka tänu sellele enam vähem terveks.
Kuid see oli mul juba teine vigastus nädala jooksul. Eelmise sain nädal tagasi pühapäeval. Ja selle täpses tekke kohas pole ma kindel. Igatahes peale mere ääres käies see juhtus. Õhtul kodus astusin ja suurest varbast käisin tugev valu läbi. Tundsin, et midagi on varba sees. Lähemal vaatlusel midagi näha ei olnud. Järgmisel hommikul oli varvas sinine. Ma isegi mõtlesin, et tuleb järjekordne EMO visiit. Kuid mingi aeg hiljem oli varvas tavalist värvi. Ma ei saagi aru, mis toimub. Ma olen varvast mitu korda uurinud ja korra nägin, et mingi tume tükk on. Kätte ma seda ei saanud, kadus ära. Mõned korrad on varvas veel siniseks läinud. Siiani on teatud nurga all astudes valus. Ehk mingi ajapärast tuleb see praht seest välja. Hiljem meenutasin, mis võis juhtuda. Vette minnes kivid ja laine lõi mind tagasi. Ja mulle tundub, et ma lõin varba kivide peal ära. Kuna jalg oli vees ei pannud ma seda tähele. Lisaks on võimalus, et liiva sees oli midagi. Tegelikult vahet ei ole. Miski on varbas ja olematuks seda teha ei saa.
Nagu sellest veel vähe oleks. Mõlemad juhtumid on seotud sama poolega. Ja see on pool, kus mul jalg on haige. Sinna poole kukkusin ma rulluiskudega, nihestasin jala. Vähemalt pool minust on terve. 😀
Kommentaarid
Postita kommentaar