Lastega shoppamas

 Mulle jõudis jälle kohale, kui mõttetus piirkonnas me elame. Kuid hetkel ei saa seda muuta.

Kui lapsed väiksed olid, siis ostsin ma neile riideid ette. St mul oli number suuremaid asju alati olemas. Nüüd olen ma sellest loobunud, kuna neile on raske midagi osta. Ja üldse ei osta ma neile midagi, kui nad ise kaasas ei ole. Ma ei jaksa/ viitsi nende vingumist kuulata. 

Jõuaks äkki teemani. Kuna varsti on algamas kool, siis on mõlemal mõnda uut riideeset vaja. Mõned t-särgid, lühikesed püksid. Meil on soe ja pikkade pükstega nii pea käima ei hakka keegi.

Kolmapäeva hommik tundus täiesti sobiv linna minekuks. Ma võin kohe ära öelda, et minu jaoks on Lleida poed koguaeg mõttetud olnud. Siin ei ole kaubanduskeskust, kus oleks poed üheskohas. Siin on hoopis pikk tänav, kus on erinevad poed. Kuna poed on väiksed, siis on valik suhteliselt kehv. Seda mida otsid sellelt tänavalt lihtsalt ei saa. Kuna meil polnud palju asju ja midagi erilist vaja, siis ei viitsinud ma kuhugi kaugemale sõita. 

Igatahes olime eile hommikul hakkamist täis ja asusime shoppama. Kuna me läksime, kui poed avati oli inimesi vähe. Laupäeviti on antud tänav rahvast täis ja seal ei ole võimalik liigelda. Kohalikud on nii uhked selle tänava üle. Kõik kiidavad taevani. Millegipärast lisatakse alati juurde, et väike valik. Ehk kunagi tehakse normaalne keskus. Kindlasti kohe peale seda, kui me ära kolime.

Käisime läbi hulgim poode ja valik on täiesti mõttetu. Jõudsime koos järeldusele, et värvikirevate piltidega t-särgid ei sobi kooli. Lisaks olid neil x imelikud pildid peal. Lühikesed püksid olid kas nii lühikesed, et tagumik paljas või põlvini. Ma ei saa ju lapsi selliste riietega kooli saata. Mitme tunnise käimise tulemusena sai Marlen seeliku. Jeee, vähemalt midagi.

Auto pole tagasi minnes teatati mulle, et nemad on näljast nõrkemas ja peame kohvikusse minema. Vaesed lapsed olid mitu tundi söömata 😃. Täiesti lubamatu käitumine minu poolt, moonakott oleks pidanud kaasas olema.

Enne koju minemist otsustasime spordipoest läbi käia. Seal on tavaliselt lühikesi pükse, mis Gregorile meeldivad. Ja hea õnne korral saab mõne t-särgi. Laste osakonnas oli erinevaid pükse. Üllatus, eks ole. Veel suurem üllatus oli see, et õiget suurust ei olnud. Muidu olekski liiga lihtne olnud. 

Läksime meeste osakonda ja leidsime tervelt kolm paari. Jalga proovides ilmnes, et kahed sobivad. Vähemalt midagi. Särke me ei saanud. Marlen proovis ühtesid pükse, aga need ei sobinud talle. Kodus lasin ma tal proovida neid, mis sai Gregorile ostetud ja need sobisid. Miks ma tal neid poes ei lasknud proovida? Loll pea on kerele nuhtluseks. Tagasi linna ma minna ei viitsinud. Seega läks meie shoppamine kokkuvõttes aia taha. Vajalikud asjad on ikka puudu. Tegeleme selle probleemiga mõni/teine päev.