Käisime jälle EMO's

 Peetril oli hommikul korraline arstivisiit. Jõudsime nagu ikka õigeksajaks kohale. Mulle tehti selgeks, et ma väljas ootama. Miks, seda ei öeldud. Eelnevad korrad olen ootesaalis oodanud. Läks 25 minutit ja Peeter kutsuti sisse. 2 minutit hiljem oli ta juba õues. Kõigepealt oli arst öelnud, et temal on Peetri visiit homseks kirjas, Peetri paberil oli täna. Igatahes visati kiire pilk peale ja öeldi, et parem ja nädala pärast tagasi. On jah parem, kuna dr. Peeter ise ravib. Ta on teinud viimastel päevadel soolavanni ja ülejäänud aja on plaastriga haav kinni tõmmatud. Mis neist arstidest kasu, kui ikka peab ise tegema. 

 Marlen eile õhtul teatas, et ta oli kukkunud ja sõrme ära löönud. Keskmine sõrm oli paistes, aga liigub. Seega otsustasime vaadata, kuidas hommikul on. Sõrm on jätkuvalt paistes ja valus. Nii tuli jälle, see aasta juba 4 kord EMO’sse minna. Ma pean kliendikaardi seal küsima. Mina läksin Marleniga kaasa. Vastuvõtus oli päris mitu inimest. Kui oli aega öelda, miks me tulime ei öelnud Marlen ühtegi sõna. Ma ju täpselt ei tea, kuidas juhtus. Kuna kell oli vähe, siis suunati meid pediaatri juurde. Saime natuke oodata ja meid kutsuti sisse. Näpp vaadati üle ja öeldi põrutus. Tugi pandi alla ja käsi seoti kinni. 7-10 päeva peab hoidma. Ma peaks neid tugesid koju ostma....tagavaraks. 

 Selline tore juuli algus.