Allakäigu trepist alla

 Juba mõnda aega olen ma tundnud, et lähen allakäigu trepist alla. Mitte ükski asi ei lähe nii nagu mina tahan. Ja ma olen selles ise süüdi, aga kes meist tagant järgi tark ei ole? Ma vähemalt julgen tunnistada, et olen eksinud ja vigu teinud. Millegipärast liiga palju. Kas ma olen juba põhja jõudnud, ma veel ei tea. Loodetavasti on põhi käes ja saab hakata üles tagasi ronima. 


Mis, siis lahti on? Minu jaoks on suurimaks probleemiks, et mul pole tööd. Ma olen see aasta, tegelikult juba kauem valesid otsuseid teinud. 

Kõik sai alguse 2019.a. sügisel, kui ma sain pakkumise poodi tööle minna. Töökoht mõne minuti kaugusel kodust, ainult hommikupoole, nädalavahetused vabad, väike kollektiiv, tähtajatu leping. Super, eks ole.

 Samal ajal olin ma laos tööl. Ma mõtlesin üle nädala mida teha. Lao töö meeldis mulle rohkem, kuid talveks poleks mind tõenäoliselt jäetud. Kuid võib olla oleks. Samas ootas ees reisi Eestisse ja seda ei saanud ära jätta. Ma ütlesin poes kohe millal ma Eestis olen. Nad just vaimustuses ei olnud, aga leppisid sellega. Nii ma töökohta vahetasin.

 Eelmise aasta kevadel nihestasin poes jala ära. Jäin haiguslehele, aga taastumine ei läinud piisavalt kiirelt. Igatahes poe omanik leidis, et ma ei taha töötada ja ei pikendanud lepingut. Kuigi algul lubas ta mulle tähtajatud lepingut. Reaalsuses tehti kuude kaupa. Võib olla tahtis ta kohe minust lahti saada, seda ma ei tea.

 Samal ajal oli covid 19 juba siin. Laost helistati mitu korda ja kutsuti mind tööle. Kuna ma käisin karkudega ei saanud minna. Suvel tahtsin minna, aga Peeter tegi selgeks, et jalg on hetkel tähtsam. Ei ole see jalg siiani korda saanud. 

Talvel leidsin ühes teises laos sobiva tööpakkumise. Koht asus ca 25 minuti kaugusel. Tööaeg hommikul 6-14 ja vajadusel, kui tööd palju 16-18. Ladu oli suhteliselt väike ja sildistamist poleks eriti palju. Seega oleks tulnud osaaega liinil töötada. No, ei meeldi see liinitöö mulle. Loobusin sellest pakkumisest. 

Kevad-suvi oli saabumas ja seega peaks tööpakkumisi tulema. Järgmisena pakuti sama tööd mõned külad eemal. Ma olen sinna enne ka kandideerinud ja vestlusel käinud. Miski häiris mind esimesest korrast ja nii ma sellega ka jätsin.

 Vahepeal käisin 2 päeva tööl, aga see oli õudus kuubi ruudus. 

Sellesse lattu, kus ma enne töötasin olen oma cv’d saatnud mitmeid kordi. Nad ei ole mind siiani tööle kutsunud. Eelnevad aastad olen suhteliselt varakult sinna saanud. Üks tuttav rääkis, et neil pidi seal vähe tööd olema. Ja nad käivad siiani tavaaegadega tööl. Tavaliselt on sellel ajal juba vahetused. Ma ise arvan, et nad lihtsalt ei taha mind. Esiteks läksin viimane kord ise ära ja teiseks eelmine aasta ei läinud tagasi. 

Kuhugi mujale võib olla saaks liini peale. Kas ma peaks oma ego alla suruma ja liini peale minema? Ausõna ma ei tea. Ma olen oma cv’d igale poole saatnud, aga tulemus on null. Ja see tekitab minus stressi. Ma tunnen ennast kasutuna, et ei saa pere majanduslikku seisu panustada. Me saame hakkama hetkel, aga mulle meeldib, kui pangakontol on tagavaraks x summa. Olukord ei ole kriitiline, aga tagavara väheneb ja see muudab mind murelikuks. Tänu sellele jäävad osad plaanid teostamata.

 Kuid kõige tähtsam on see, et katus on peakohal, toit laual, käed/jalad otsas ja terved, riie seljas ja saame väljas käia. Pere on koos ja toetab üksteist. Tegelikult ei olegi rohkem vaja. Kui, siis töökoht mulle. Tuleb august välja ronima hakata. Küll üks päev hakkab paremini minema. Iga madal seis on millekski vajalik. Miks see vajalik oli, saame alles hiljem teada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vanaks olen jäänud.

10.01.2014