Värviline esmaspäev.

 Hommikul ootas mind ees töövestlus. Liblikad olid kõhus ja minna sinna ma ei tahtnud. 

 Kohale jõudes läksin valele poole. Millegipärast ei ole kõigil majadel numbrit. Paari maja tagant on. Kui ma järgmise numbri leidsin saingi oma veast aru. Täiesti positiivne algus. Selle eest kohapeale jõudes ootas ees meeldiv suhtumine. Ma olen enne ka käinud tööjõuvahendusfirmas ja mulle pole need meeldinud. Sealsed töötajad peavad ennast jumalateks maapeal. Nemad on kõige ilusamad, targemad ja osavamad. Sina kõigest hunnik fekaali. Seega ei olnud mul erilisi ootusi. Mind tervitati viisakalt ja paluti hetk oodata. Seejärel tuli töötaja, kellega mul oli aeg lepitud. Läksime eraldi ruumi rääkima. Kogu vestluse kõige piinlikum koht oli, kui küsiti kui vana ma olen. Appi, nii raske küsimus. Ma tõesti ei tea, kui vana ma olen. Arvutasime koos välja. Sain ise ka oma vanuse teada. Hetkel enam ei mäleta. Haugimälu, 7 sekundit ja meelest läinud. 

Seejärel rääkisime tööst ja minust. Kõik on enam vähem sama nagu teises laos. Tööajad on ka inimlikud. Ei mingeid poolest ööst tööle minemisi ja vastu hommikut koju jõudmist. Minu cv antakse firmale edasi. Eks näis, mis saab.

 Peetri töö juurde jõudes oli selge, et midagi on juhtunud. Peeter oli üleval (riietusruum on seal) trepi juures pikali. Teine töötaja oli tema juures. Ma mõtlesin, et Peeter tõstis selja või kõhu ära. Kuid ilmnes, et üks detail kukkus pöidla peale. Peeter seletas, mis juhtus. Teine töötaja oli ülemusele helistanud ja öelnud, et Peeter on surnud. Peeter istus peale õnnetust tooli peale ja minestas. Teadvusele tulemine võttis aega ja sellest ka kaastöötaja ehmatus. Kuna ma jõudsin kohale, siis võtsin juhtimise üle. Aitasin Peetril riided vahetada ja läksime emo’sse. Seal ütlesime, et tööõnnetus. Peetri käsi pesti puhtaks, seoti kinni ja kästi erakindlustusse minna. 

Igal töötajal on erafirmas kindlustus. Selleks, et sinna minna läksime ülemuse juurde, kuna paberit oli vaja. Nende tegemine võttis natuke aega, kuna siesta aeg oli. Peeter ütles, et ta tunneb ennast hästi ja aitab neist arstidest. Ei aita. Lõpuks jõudsime õigesse kohta. Peeter läks sisse ja mina parkima. 

Valisin kõige lähema maaaluse tasulise. Ma polnud enne seal käinud ja rohkem ei lähe ka. Sissesõit oli nii kitsas, et terve aja andurid piiksusid. Mulle ei meeldi sellised kitsad parklad, kuna kardan auto ära rikkuda. Peeter ütleb, et need on tehtud kui eeslitega veel sõideti. Seega sain ma auto pargitud. Etteruttavalt räägin väljasõidu ka ära. Selleks ajaks olime mõlemad autos. Juba eemalt oli näha, et väljasõit saab jube olema. Nii oligi. Ülesse sõit oli meeter otse ja sellele järgnes järsk pööre (ca90°) ja lühike kitsas tõus. Tundub, et pole üldse hull, aga tegelikult oli. Õnneks jäi auto terveks, aga mina kaotasin hulgim närvirakke. 

Jõudsin mina arsti juurde ja läksin uksest sisse. Peetrit vastuvõtu laua juures ei olnud ja seega läksin ootesaali teda otsima. Kuulsin selja taga, et keegi räägib, aga ei teinud sellest välja. Leidsin Peetri üles, kui üks õde minu kõrvale tuli. Ja ütles, et temperatuuri tuleb mõõta. Mul läks see täiesti meelest. Andekas, mis teha. Peeter kutsuti sisse ja ma läksin kaasa. Arst oli eelmisest korrast tuttav. Nimelt on arst pärit Ukrainast. Peeter rääkis, mis juhtus ja arst saatis ta röntgeni. Samuti sai öeldud, et Peeter kaotas teadvuse ja ta ei tunne ennast hästi. Arst ütles, et see on normaalne peale õnnetust. Kuid lisaks pidid nad vererõhku mõõtma. Mõne aja pärast oli Peeter tagasi. Luu on katki ja lisaks tehti 4 õmblust. Näpp pandi lahasesse, kipsi ei pandud. Hea seegi. Probleem on ju pöidlas ja selle saab eraldi fikseerida. Järgmised 4 nädalat on kodus kindlustatud. Valuvaigistid anti kaasa, antibiootikumid saab apteegist (tasuta).

 Peale arsti juures käiku otsustasime Peetri ülemuse juurde minna. Selleks, et öelda mis arst rääkis ja paberid viia. Sellel ajal, kui Peeter arsti juures oli ülemus helistas ja uuris kuidas on. Lisaks oli veel küsimus, mis saab lahti võetud autost. Firmas, kus Peeter töötab on 3 hoonet. Esimeses on kontor, teises teine töökoda ja viimases Peeter (ülemustest kõige kaugemal). Esimesest kohast saadeti teise ja seal ilmnes, et tuleb kolmandasse kohta minna. Ehk ülemus, kui teise töötajaga olid Peetri töökojas autot kokku panemas. Suur oli nende rõõm, kui nad Peetrit nägid. Ma ei teagi kumb neile rohkem rõõmu tegi, kas see, et kõik on enam vähem või, et Peeter ütleb kuidas auto kokku panna. Võib olla hoopis mõlemad. Ülemus oskab ise ka remontida, kunagi ta töötas mehaanikuna. Kuid palju lihtsam on, kuigi keegi ütleb kuidas teha. Seda enam, et lahti võttis Peeter. Peetril läks meelest, et näpp valutab ja ta hakkas kohe tegutsema. 

Suurema osa ajast ta ütles kuidas teha, kuid vahepeal aitas kaasa. Ma tuletasin talle mitu korda meelde, et ta ei tohi. Kuid kes see ikka kuulab. Lõpuks said nad auto kokku ja auto sai tööle minna.

 Teisipäeval käisime arsti juures. 24 h pärast on neil nö esimene kontroll. Veendumaks, et kõik on hästi. Peetril näpp valutab, aga midagi hullu ei ole.