Unistus!

 Minu suureks unistuseks on kolida. Ei ma ei taha päriselt Eestisse tagasi tulla. Külla tahaks küll tulla, aga millal seda ma ei tea. 

Tahan hoopis siit külast ära kolida. Ma olen kuidagi nii väsinud ja tüdinud sellest külast. Igapäev samad näod, kõik teavad kõigest kõike, ei mingit privaatsust. Alguses mulle meeldis siin, tore väike kohake. Nüüd on lapsed suuremad ja ka nende jaoks on siin igav. Marlenil on sõbrannad kõrval linnas (10 km) kaugusel. Tööpäevadel läheb ta Peetriga koos linna ja õhtul tulevad koos tagasi. Nädalavahetusel käib ta ühe otsa rongiga, teise sõidutame meie. Ole nagu taksojuht. Ise pakkusin lollipeaga sellise võimaluse. Ja nüüd ei taha Marlen kuuldagi, et võiks mõlemad otsad rongiga sõita. Gregoril on õnneks sõbrad külas ja teda ei pea vedama.

Kunagi siia kolides oli mul mõte siin elada maksimum, kuni Gregor lõpetab küla kooli. See sai eelmine kevad tehtud. Nüüd on aasta varsti läinud ja me oleme ikka siin. Nii lihtne oli Eestist siia kolida, kuid ca mõned sajad kilomeetrid kolida tundub raske. Hetkel on keerulised ajad ja julgusest jääb puudu. Samuti ei suuda ma otsustada, kuidas seda korraldada. Mis peaks olema esimene samm? Mulle tundub, et töökoht. Ma olen tööportaale vaadanud, aga kandideerinud ei ole. Enamus kohtades on tingimuseks antud piirkonnas elamine. Seega ei hakkaks keegi meie cv-id lugema. Korteri otsimine kõigepealt tundub kahtlane. Äkki ei õnnestu tööd leida. Või peaks mina minema ees otsima endale töö, seejärel elamise ja, siis tuleks teised järgi. Ei tundu ka kõige parem idee. 

Ühel päeval leidsin ma tööpakkumise. Tegemist on kaugtööga ja tööandjaks Eesti firma. Vaatasin tingimused üle ja leidsin, et peab kandideerima. Võtsin arvuti lahti ja hakksin oma cv'd ja motivatsioonikirja otsima. Mida ei ole seda ei ole. Võimalik, et vanas arvutis on, aga seda ma ei viitsinud käima panna. Teadsin, et mul on mingis cv portaalis kasutajakonto olemas ja saan sealt. Ei mäletanud ma kasutajatunnust ega ka parooli. Tühja kah. Võtsin hispaania keelse cv kõrvale ja tõlkisin eesti keelde ümber. Andekusel ei ole piire. Cv järgi kirjutasin motivatsioonikirja, salvestasin ühte faili ja saatsin ära. Ei läinud kaua mööda, kui tuli vastus. Tänati kandideerimast ja lisati, et ma ei osutunud valituks, kuna tingimused on täitmata. St nad ei näinud, et mul on cv ja motiv.kiri ühes failis. Torisesin veidike ja mõtlesin tühja kah. Kuid mõtlesin, et kaotada pole midagi ja tegin kaks eraldi faili ja saatsin uuesti. Läks mingi aeg mööda ja sain uue kirja. Seekord saadeti proovitöö. Tegemist on klienditeenindaja kohaga, kes vastab e kirja teel, kui telefoni teel klientidele.  Ülesandeid ei olnud palju, kuid ma tegin neid mitu päeva. Lõpptulemusega ma rahule ei jäänud. Ma lugesin ja muutsin oma vastuseid korduvalt. Mulle on eelnevatel ametikohtadel alati öeldud, et vastus peab olema lühike ja konkreetne. Nemad tahavad, aga pikka ja põhjalikku lähenemist. Ma püüdsin anda endast parima.

Ma ei ole seda vist kunagi öelnud, aga ma ei loe enda kirjutatud tekste mitte kunagi. Ma ei suuda neid lugeda. Ma olen proovinud ja, siis muudan ma teksti ära ja mõte läheb kaotsi. Selle proovitöö juures olin ma sunnitud lugema. Kuna ma tahan seda tööd. Ma usun, et natuke harjutamist ja saan hakkama. Samas lahendaks see ka kolimis probleemi. Kui kindek sissetulek on olemas julgeks ma seda teha. Veel ei ole vastatud, kas sain edasi või mitte.

Panin vana arvuti tööle ja otsisin oma cv-d. Ei leidnud, vähemalt eesti keelset. Leidsin hoopis inglise keelse koos motivatsioonikirjaga. Nüüd on mul kolmes keeles olemas.

Nädal on läinud, aga keegi pole ühendust võtnud. Ma eeldasin, et saadetakse kiri ja antakse teada, et ma ei sobi. Ei teagi, kas tasub veel oodata või mitte?

Just sain eitava vastuse, ma ei saanud seda tööd. Kahju. Nende poolne peamine põhjus "Klientidega suhtlemisel puudub emotsioon, kasutatud ei ole smaile, mille tõin eraldi meelespeas välja." 

Ma ei saa kunagi aru, miks peab ametlikeskirjades kasutama smaile. Smaile kasutan ma sõpradega kirjutades.  Elu läheb edasi.