Eesti päevad

 Ma kohe oskan, võiks tänase (pühapäeva) õhtu kokkuvõtteks öelda.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kõik ei ole minu süü. Asi hakkas pihta sellest, et Marlenile oli vaja linna järgi minna. Kuna mul oli vaja üks paber printida, siis pidime kõigepealt Peetri töö juurde minema.
 Mina istusin kõrval istmel ja vaatasin ringi, äkki jääb midagi huvitavat silma. Kunagi ei tea ju. Sõitsime tanklast mööda ja mulle tundus, et seal oli midagi huvitavat. Kuid ma ei olnud selles kindel. Tundus, et seal oli eesti numbritega rekka. Nägin, et oli 3 numbrit ja 3 tähtega, aga päris kindel ei olnud. Tegime vajalikud käigud ja tagasi teel keerasime tanklasse asja uurima. Oligi 3 tähte ja 3 numbrit, koos kirjaga est. Leidsime eesti numbritega auto. Minu eesmärk oli kindlaks teha kas juht on üleval ja minna juttu rääkima. Teised olid veidi kõhkleval seisukohal. Peeter nägi, et aken on lahti. Ja nii me minu nõudmisel auto juurde sõitsime. Kuna minu mõte oli see, siis läksin mina asja uurima. Oh seda imet oligi eestlane. Hiljem selgus, et pole eestlane vaid hoopis saarlane. Nagu ta ise tutvustas. Tuli välja, et ta käib mõne nädala tagant siin (riigis, erinevates kohtades). Üle tüki aja oli nii tore kellegi kolmandaga suhelda. Uskumatu on see, et kuskil võõras riigis me eestlased suhtleme vabalt võõraste inimestega. Eestis ei ütle naabrile teregi, mis siis et 20 aastat kõrvuti elanud. 
Leppisime kokku, kui ta siia piirkonda tuleb, siis annab teada ja saame kokku.


Peetril läks hästi sai eesti õlut.
Vot selline vahva õhtu oli


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Marlen vingus hommikul jälle, et midagi ei ole süüa. Sink on otsas ja ei saa sinki ja praemune teha, samuti ei olnud tema jaoks sobivat jogurtit. Uskumatu. Gregor see eest leidis endale sobiva söögi ja hakkas sööma. Mina panin nagu ikka neile söögid-joogid kaasa ja viisin nad kooli. Tagasi tulles oli meil Peetriga aega hommikust süüa, vaadata-oodata, mis päeval meile pakkuda on. Kuna keegi ei helistanud, siis ütlesin, et meil oleks vaja poes ära käia. Ja seda me ka tegime ja homme hommikul ei tohiks Marlenil söögiga probleeme olla. Kuid selles ei saa kunagi kindel olla. Kool sai läbi ja lapsed tulid koju, olime natukene aega väljas ja, siis läksime linnavalitsusse. Enne meid oli üks inimene, kes seletas ja küsis sekretärilt koguaeg midagi. Kui me olime seal juba mõndaaega seisnud, siis ütles ta sekretärile, et see küsiks, mis me tahame. Ütlesime, mis meil vaja on ja paar minutit hiljem oli meil vajalik paber olemas. Seega võisime koju sööma tulla. Lapsed läksid kooli tagasi, Peeter si...
Lisateave

22.04.2016

Kujutis
Päevad ei ole vennad ja nii algas tänane hommik Marleni soolokontserdiga. Köha hakkab ära minema, aga vahepeal on ikka vaja köhida. Loomulikult on vaja seda tegema hakata kella 7 hommikul. Võiks ju tunni kauem oodata. See ajas omakord Gregori üles ja nii nad jälle liiga vara üleval olid. Ausõna ma annan neile varsti unerohtu, et nad ise magaks ja teistel ka magada laseks. Võimaluse korral läheks ma hoopis puhkusele kuhugile….soojalemaale. Minu helesinine unistus, aga ma ei hakka siin kohal sellest rääkima. Ees on ootamas tegus päev ja, kuidas see läheb näitab aeg. Hommik kulges vaikuses nagu ikka, mõned kodusedtööd ja kõik. Söögi tegin valmis, lastel käisin koolis järgi. Ei midagi huvitavat. Peale lõunat tuleb kontsert ja õhtul peale trenni läheme linna. Lapsed läksid peale lõunat kooli ja sealt edasi nö kohalikku kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert. Mina selles eest viisin Peetri tund aega varem tööle tagasi, kuna mul on pärast autot vaja. Ja hiljem sellele järgi minna ei ole või...
Lisateave

Lihtsalt üks jutt.

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Ku...
Lisateave