Kuidas me Barcelonas käisime?

Saatkonnas käimisest oli juba juttu, nüüd see mida veel tegime.

Meil olid mõned plaanid enne saatkonna minekut ja seega asusime teele. Jõudsime maanteele ja seal oli mingi jama lahti. Liiklus praktiliselt seisis ja see ei tõotanud head. Kuidagi kulgesime edasi ja üks hetk nägime teeääres politseiautot vilkurid sees. Politseinikud olid autos ja midagi ei toimunud. Lootsime, et nüüd saab sõitma hakata. Vale vastus. Vaevalt kilomeeter eemal oli näha, et liiklus seisab. Meie õnneks oli kohe maha sõit ja saime läbi kõrval olnud küla ummikust mööda sõita. Ülejäänud tee linnani kulges igavalt, midagi ei toimunud.

Kuna me läksime linna, siis oli kavas külastada poode, mida meil maal ei ole. Esimesel poel on suur parkla nii, et ei teadnud kohe kuhu parkida. Tahtsime minna Primarki, see on iirlaste riidepood. Neil on suur valik riideid, hea kvaliteedi ja hinnaga. Poe ukse taga oli pikk järjekord. Hetkel on see, et poodi lubatakse teatud arv külastajaid korraga. Kuna meil ei olnud aega/tahtmist seal seista läksime poodidesse, kus järjekorda eu olnud. Mina sain endale käimiseks uued tossud. Ostsin seekord tundmatu firma omad, loodetavasti peavad vastu. Viimati ostsin columbia omad, kalli rahaga ja need hakkasid kiirelt lagunema.

Järgmiseks kohaks, kuhu tahtsime minna oli Ikea. Poes ees oli nagu ikka järjekord. Meie parkisime auto parklasse ja läksime sissepääsu poole. Seal teatas teenindaja, et järjekord on ja poodi sissesaamine võttis eile aega ca 2 tundi. Mismõttes nagu??? Selle peale ei osanud midagi öelda. Me jõudsime poodi tööpäeva hommikul kell 11.00 ja poodi sissesaamist peab mitu tundi ootama. See ei ole normaalne. Leidsime, et meil ei ole aega ja tahtmist seal seista.

Saatkonnast välja tulles läks mul käekoti lukk katki. Seetähendas seda, et käekotti kinni enam ei saanud. Super, eks ole. Suures linnas, kus kuritegevuse protsent on väga kõrge on see halvim, mis saab juhtuda. Samas tänavas oli palju erinevaid väikseid poode, kus ei olnud järjekorda ukse taga. Hakkasime neid läbi käima. Käekotte oli igas poes ja hinnad olid talutavad, kuni 100 euri. See muidugi ei tähendanud, et ma oleks midagi leidnud. Mul on vaja sellist keskmises suuruses, kuhu mahuks hädavajalikud asjad ära. Mõned kotid isegi suuruse poolest sobisid. Kuid mul ei ole teha midagi kotiga, mis ei käi lukuga kinni. Lisaks mulle meeldinud kotid olid ebamäärast värvi. Seega ma ei saanud uut kotti. Õnneks jäid kõik asjad ka alles.

Mina oleks tahtnud veel linnas ringi vaadata, aga Marlenil hakkas kiire tagasi tulekuga. Nimelt kooli sai läbi ja sõbrannad küsisid, kas nad pärast kokku saavad. Marlen tahtis saada ja seega tulime me koju. Küll me jõuame veel Barcelonasse minna.