Covid 19, 1 osa

 Juba üle aasta on põhiteemaks olnud Covid 19. Kuidas on see mõjutanud meie elu?

Eelmise aasta algul, kui Eestist tagasi tulime hakati rääkima Hiinas levivast uuest viirusest. Kuulasime neid uudiseid ja leidsime, et meisse see ei puutu. Kuidas me selle hetkel eksisime. Ei läinud kaua mööda, kui sellest sai osa meie argipäevas. Meil hakkasid nakatumised pihta kuskil jaanuari lõpus (2020). Esialgu oli meie piirkond rahulik ja inimesed elasid oma tava elu. Kuid märtsis läks asi totaalselt käest ära. Seega läks riik lukku ja see oli midagi erakordset. Mina olin selleks hetkeks juba haiguslehel. Koolidest tuli teade, et järgmised 2 nädalat on koolid suletud. Lapsed käisid eelmine aasta erinevates koolides. Marlen käis koolis kella 14.35. Kui nemad koolis lahkusid, siis oli just teade tulnud, et homsest on koolid kinni. Seega mingeid koduseid ülesandeid neile juurde ei antud. Gregori koolipäev lõppes 16.30 ja tema tuli lisa koduste ülesannetega. Nende õpetajad jõudsid järgnevateks nädalateks plaani teha. 

Minul oli arstivisiit ja peale seda läksime poodi. Poed olid rahvast täis, kuid letid olid tühjad. Lihatoodete osakonnas polnud mitte midagi. Ma pole enne sellist tühjust näinud. Piimatooteid oli ja samuti kuivaineid. Mida ei olnud oli wc ja majapidamispaber. Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, miks seda hulgim kokku osteti. Seega osta ei olnud midagi. Meil sügavkülm oli veits tühi, aga lootsime hakkama saada. Kuivaineid oli õnneks piisavalt ja seega ei näinud põhjust muretsemiseks. Poodides taastus normaalne olukord nädalaga. Peale seda pole probleeme enam olnud.

Ainuke kelle jaoks midagi ei muutunud oli Peeter. Tema käis tööl edasi ja ei saanud mitte ühtegi päeva kodus olla. Tööandja väljastas paberi, et tal on luba tööl käia. Nende firma on seotud toiduainetega ja seega see kinni ei läinud. Seega võin öelda, et majanduslikult on meil kõik hästi. Peeter on rääkinud, et osad firmad kellega ta suhtleb käivad osalise ajaga tööl. Inimesed on töötuks võtnud, kuna tööd ei ole. Paljud firmad olid sunnitud uksed sulgema. Tegelikult ei ole normaalne olukord siiani taastunud.

Suurimaks probleemiks olid koolid. Kõrgemalt poolt st riiklikul tasandil tuli korraldus, et uusi teemasid edasi ei võeta. Marleni koolis mingites aintes võeti edasi. Seetähendas, et 3 kuu materjal jäi õppimata. Gregori õpetaja saatis igaks nädalaks kordamis ülesandeid. Igas aines oli midagi, kuid mitte piisavalt. Korra nädalas oli nei õpetajaga videokõne, kus räägiti kuidas läheb ja põhimõtteliselt lobiseti. Ainukene õpetaja, kes oma töösse tõsiselt suhtus oli kehalise õpetaja. Tema tund oli 2 korda nädalas ja mõlemal korral olid videokõned. Ja usute või mitte, aga tehti tundi. St lapsed võimlesid, otsisid raskused ja tõstsid neid (ca1kg), lisaks õppisid erinevaid tantse. Marlenile saadeti samuti ülesandeid, aga nende kohta puudus mul ülevaada. Üldiselt on Marlen ise koguaeg õppinud ja mulle tundus, et kõik sujub. Vale vastus, eksisin. Küsisime koguaeg, et kas kooliasjad on tehtud ja saime jaatava vastuse. Või äärmiseljuhul oli, et paar asja on lõpetada. Tõde tuli välja peale klassijuhataja helistamist. Oh,kui karm see tõde oli. Tuli välja, et Marlenil suurem osa asju tegemata ja ta ei vasta õpetajate e kirjadele. Mis siis ikka, tuli tegutsema hakata. Kõigepealt rääkisime Marleniga, kes püüdis eitada, kuid sellega ta kaugele ei jõudnud. Parem vastus oli, et tema aju arvab, et on vaheaeg ja ei pea midagi tegema. Üldiselt ei läinud Marlenil vaheajani eriti hästi. Õpetajad helistasid ja kirjutasid mulle ja küsisid, mis toimub. Hoidsin Marlenil ja tema tegemistel rohkem silma peal. Kuid ta suutis ikka tegemata jätte. Viimase veerandi hinded ei olnud just tema tasemel. Aasta kokkuvõttes midagi hullu ei olnud. Mina sain selle eest targemaks ja olin sügiseks valmis. Enne uut õppeaastat olime me kindlad, et seda kauaks ei ole. Vedasime kihla mittu nädalat lapsed koolis saavad käia. Ja jälle panime mööda. Me olime kõik kindlad, et max kuu aega ja distantsõppe algab. Ei alanud. Gregori klass jäi oktoobri lõpus koju, kuna üks nende õpetajatest oli positiivne. Marlen käis edasi koolis ja vingus, et tema tahab ka kodus divanil vedeleda. Gregoril oli igapäev 2-3 videotundi. Millegipärast tervet päeva ei tehtud. Kuna terve klass vajas testimist, siis seda tehti koolis. Kool ja meedikud leppisid aja kokku ja meie pidime kohale minema. Gregor jäi reedest koju ja esmaspäeva hommikul oli test. Kohale minnes oli näha, et Gregor on mures proovi tegemise pärast. Peale proovi ütles ta, et polnud üldse hullu. Vastused tulid järgmisel hommikul. Õigemini sai tulemust äppist vaadata. Ma polnud kuulnudki, et siin on selline äpp. Seal on kirjas, mis arsti juures sulle mida tehtud on. Milliseid ravimeid võtad jne, samuti analüüside vastused. Gregori vastus oli negatiivne. Ülejäänud klassikaaslastel samuti. Seega oleks kolmapäevast kooli tagasi saanud. Aga ei saanud. Miks? Kõik klassikaaslased ei teinud proovi ja, kuni klass pole proove teinud ei saa tagasi. Reede hommikul tuli teade, et kõik on negatiivsed ja esmaspäeval kooli.

Marleni klassikaaslane andis positiise proovi veebruaris ja kogu klass jäi koju. Kogu ülejäänud protseduur oli nagu eelmine kord. Marlen ja ülejäänud olid  negatiivsed ja sai nädal hiljem kooli tagasi. Marlenil olid igapäev, terve päev videotunnid. Minu meelest olid need suht mõtetud. Osad õpetajad jäi ca 10-15 minutit tundi hiljaks. Ma saan aru, et nad tulid eelmisest tunnist ja võttis aega, kuni nad arvutisse logisid ja programmi avasid. Ainult üks õpetaja vabandas ja põhjendas oma hilimemist. Materjali võeti edasi, aga õpetajad ei suutnud klassi kontrolli all hoida. Koguaeg oli üks kisa. Mul valutas kõik need päevad pead.

Positiivne on see, et lapsed on saanud koolis käia. Loodetavasti läheb kõik hästi ja rohkem distantsõppet ei tule.

Kuidas ja millised piirangud on meil olnud ja kuidas olukord üldiselt sellest järgmine kord.