14.05.2014

Plaanid, kavad, ideed....pole vahet kuidas neid nimetada. Fakt on see, kui midagi peab aia taha minema, siis ka läheb. Selleks, et kõik ära rääkida alustame algusest. Veebruaris võtsin ma ennast kätte ja hakkasin igapäev kõndimas käima. Kuu lõpuks sain 377 km käidud. Seega sai märtsi eesmärgiks 400 km ja rohkem. Ootasin eesseisvat väljakutset. Esimene päev sai norm täidetud. Teine päev enam nii hästi ei läinud. Õigem oleks öelda teisest päevast algas allakäik. Asjad juhtuvad alati mingil põhjusel. Alati me ei saa aru, miks oli just nüüd seda kõike vaja. Mis, siis juhtus? Juhtus see, et käima tuleb õppida. Nimelt suutsin ma töö juure trepist üles minnes jala kuidagi külje peale maha panna. Loomulikult ei pööranud ma sellele alguses tähelepanu. Töö ootas tegemist ja üldse pole mõtet lasta ennast pisiasjadest segada. Koju jõudes oli jalg valus ja paistes. Seega kõndima ma ei läinud ja istusin kodus. Järgmine päev läksin uuesti tööle. Õhtul ilmnes, et peab arsti juurde minema, kuna paisetus ei olnud kadunud ja valus oli ka. Üldiselt on arsti juures tüütu käia ja oleks selle käigu vahele jätnud. Seda enam, et minna tuli erakorralisse. Valmistasin ennast mitme tunniseks käiguks ette. Kohapeale jõudes ilmnes, et paar inimest oli peale minu. Registratuuri töötaja küsis miks ma tulin, registreeris minu tuleks ja palus oodata. Istusin ja jäin ootama. Mõned minutid hiljem kutsuti mind kabinetti ja sai rääkida, mis mul juhtus. Arst küsis selle peal kus kohas õnnetus juhtus, kas kodus või tööl. Kuuldes, et tööl tegi ta mulle selgeks, et ma pean mutuasse minema. Kuna ma ei ole enne sellise asjaga kokku puutunud, siis käskis ta tööandja poole pöörduda. Nojah tööandja oli viimane, kellega ma kohtuda soovisin. Õnneks tehti röntgen ära ja tuli välja, et luud kondid terved. Rohkem minuga ei tegeletud vaid kästi mutuasse minna. Seega tuli tööandja juurde minna ja teda antud olukorrast informeerida. Ma ei rääkinud töö juures kellegile, mis mul juhtus. Töö juurde jõudes ilmnes, et ülemus on kohal. Ja nii ma talle oma loo ära rääkisin, ei saa öelda, et ta just vaimustuses oli. Kuidas ja mida edasi teha ta isegi ei teadnud, kuna polnud sellise asjaga varem kokku puutunud. Tuli välja, et ma olen esimene, kellel töö juures õnnetus juhtus. Palju õnne mulle, ma kohe oskan ainulaadne olla. Pärast telefonikõnet sai ülemus teada, kuhu ma pean minema ja mida tegema. Nii ma, siis eelpool mainitud mutua poole teele asusin. Leidsin koha üles ja seal mind juba oodati. Arst vaatas jala üle ja pani tugisokki peale. Ütles, et pean külma panema ja jalga üleval hoidma. Kaasa anti ja kreem ja valuvaigistid. Järgmine päev lubati kodus ennast ravida, st anti üheks päevaks haigusleht. Tagasi pidin minema mõne päev pärast. Järgmise päeva veetsin diivanil vedeles raamatut lugedes. Vahel on vaba päev täitsa tore. Järgmine päev olin tööl koos oma valutava ja paistes jalaga tagasi. Töö tahtis tegemist ja virisemiseks aega ei jäänud. Uuesti artsi juurde minnes imestas arst, et ta lubas mul ainult ühe päeva kodus olla. Paistetus ja valu ei olnud jätkuvalt kaudunud. Kuid kuna oli reedeõhtu, siis leidis arst, et pole hullu võtad valuvaigisteid ja puhkad kodus. Ja teisipäeval tuled tagasi. Tegemist oli ainukese nädalavahetusega, kus mul lihtsalt ei olnud aega kodus puhata. Laupäeval toimus iga aastane karneval ja sinna ei saanud ju minemata jätta. Seega sai terve õhtu väljas olnud. Jalale see loomulikult head ei teinud, aga mis teha. Pühapäeva hommikul oli kõigepealt korvapllimäng. Ja sinna ei saanud minemata jätta. Peale seda oli juba mitu nädalat tagasi paika pandud korvapalli gruppi lõuna st meeskond, treenerid ja vanemad. Ma arvasin küll, et äkki jätaks minemata, aga teised leidsid, et tulge ikka. Gregor tahtis minna ka, kuidas sa ütled lapsele ei. Lõuna toimus ühe pere juures kodus, neil on suur aed. Ilm oli ilus ja seltskond meeldiv. Grilliti liha ja vorste, juurde oli erinevaid salateid. Koju jõudsime me suhteliselt hilja. Teisipäeva õhtul ootas mind uus visiit arsti juurde, kusjuures paremaks ei olnud midagi läinud. Arst küsis kuidas mul läheb, vastasin, et hästi. Kas mul jalg valutab, ei valuta. Mõned küsimused tulid veel ja neile kõigile andsin ma positiivse vastuse. Seejärel arst vaatas mind, mõtles hetke ja küsis kas see oli irooniaga öeldud. Oli jah ja nii ma talle vastasin. Seejärel käskis ta mul püsti tõusta ja näidata, kuidas ma käia saan. Nähes, et see teeb mulle valu ja käimine polnud kõige parem kamandati mind teise ruumi laua peale. Seal teipis õde mu jala kinni, kipsi ei hakatud panema. Lisaks kirjutati välja kargud ja järgmiseks päevaks MRT uuring. Valuvaigisteid anti hulgim kaasa ja haiguslehet kirjutati 10 päevaks. Arst ei jõudnud äraimestada, et ta andis mulle esimene korda ainult ühe päeva haiguslehte. Koju tagasi sõites jah ma sõitsin teibitud jalaga, käsin apteegist läbi. Andsin oma retsepti ja sain tasuta kargud vastu. Siin on iga tööandja kohustatud töötajale kindlustuse tegema. Kui juhtud tööõnnetus, siis lähed eraarsti juurde ja kõik abivahendid ja rohud saad tasuta. Pole paha. Käisin töö juurest läbi ja informeerisin neid olukorrast. Kõik soovitasid mul mitte muretseda ja kiirelt paraneda. Järgmine päev ootas mind ees MRT uuring, arst pani aja. Ma veel küsisin kellaaja üle ja arst kirjutas mulle selle üles. Hommikul kohale jõudes ilmnes, et maja on tühi ja seal ei ole kedagi. Isegi minu kellaajaks ei tulnud kedagi. Krt mingi jama on. Mingi aeg hiljem tuli esimene töötaja ja saime majja sisse. Tuli välja, et minu visiidi aeg on 19.30 mitte 7.30 nagu arst mulle kirjutas. Vot see ajas ikka tõsiselt vihale. Me läksime Peetriga hommikul vara linna ja, siis tabas meid selline ebameeldiv üllatus. Õnneks olid seal normaalsed töötajad ja nad palusid mul natuke oodata ja lubasid uuringu ära teha. Ukse taga oodates kuulsin ma imelikku heli. Ja, siis sain ma aru, mis koht see on. Selle peale oleks ma tahtnud sealt kohe ära minna. Tegemist on toruga, kuhu inimene pannakse sisse ja siis saab erinevaid kohti uurida. Ma olen selles masinas korduvalt käinud ja mulle ei meeldi see. Põhjus on väga lihtne, mul on klaustrofoobia. Ma ei kannata seda toru, kus lagi on mul peaaega vastu nägu. Mul tõusid selle peale ihukarvad püsti, vererõhk läks lakke. Peeter targutas kõrval, et ei ole hullu saad hakkama. Kargu tahtsin, et sellise jutu peale visata. Õnneks ei lastud mul kaua oodata ja kutsuti sisse. Ütlesin meedikutele, et mul on klaustrofoobia ja ma ei lähe sinna . Selle peale lohutati mind ja öeldi, et masinasse läheb ainult jalg ja pea jääb välja. Asi seegi. Uuring ise kestis ca 15 minutit. Loodetavasti ei pea ma enam kunagi sinna minema. Kuna kogu riik pandi seoses viirusega lukku, siis edasised arstivisiidid toimusid telefoni teel. Arst ütles, et MRT ei näidanud midagi ja peab lihtsalt kannatlik olema. Sain erinevaid rohtusid ja lõpuks lubati teip maha võtta. Seejärel pidin tegema jalavanne ja erinevaid harjutusi. Mitte midagi paremaks ei läinud. Seega leidis arst, et mul on vaja taastusravis ära käia ja sealt üks magnetraviaparaat koju võtta. Kohapeal ei saanud taastusravis käia. Sain uhke “koti”, mis tuli seina panna ja jalg kotti. Iga päev pidin seda tegema 3x 1 h. Mitte mingit tulemust ei olnud. Ravimite söömisest hakkas mul magu valutama ja ravimid enam ei mõjunud. Järgmisena arvas arst, et ma peaks ühe teise aparaadi võtma. Kuna ma juba sinna läksin, siis vaatas arst jala üle. Natuke paremaks on läinud, aga mitte piisavalt. Mõnest kohast katsudes on väga valus. Arst arvas, et pole hullu, läheb paremaks. Selleks ajaks olin ma seda juttu ca kuuaega kuulnud. Võtsin uue aparaadi ja uued valuvaigistid Ma võiks varsti apteegi avada, peab ikka tervis olema, et nii palju rohte süüa. Uus aparaat oli palju parem, kui eelmine ja tundus, et isegi läheb paremaks, Jala külge läksid ribad ja nende küljas olid juhtmes, mis olia aparaadi küljes. Lülitasin aparaadi sisse ja elektriimpulsid läbisid jalga. Vot see taastusravi meeldis mulle palju rohkem. Öeldi, et võin teha seda nii mitu korda päevas, kui tahan. Selle aja peale oli mul tööleping lõppenud ja tööandja ei soovinud seda pikendada. Tema arust oin ma simulant ja ei tahtnud seoses viirusega lihtsalt tööle minna. Tema ütles, et mu jalg oleks pidanud juba ammu korras olema. Seega jälle mul vedas. Kuna ma ei teadnud, kas mu kindlustus kehtib peale töölepingu lõpetamist, siis lõpetasin haiguskehe kiiresti ära. Ei taha ju hakata ise arstiarveid maksma. Arst ei tahtnud küll lõpetada, aga ma jäin enda otsusele kindlaks. Mis olid minu töökoha plussid ja miinused. Plussid; ainult hommikupoole st poolekohaga käsin, kodu lähedal, väike ja meeldiv kollektiiv, rutiine töö. Miinuseks oli tööleping, kus oli kirjaspoolkohta. Tegelikult tuli mul lisatunde. Lepingu järgsete tundide eest kanti raha pangaarvele ilma probleemideta. Lisatundide eest sain sulas, kui sain. Jah, just kui sain. NImelt kippus ülemus unustama neid maksta. Kui ma talle meelde tuletasin sain oma raha kätte, kui mitte ei. Siiani on mul saamata eelmise aasta veebruari ja märtsi lisatundide eest. Ma ei ole ise meelde tuletanud ja keegi pole huvi tundnud, kuidas mul läheb. Hoopis rohkem on mul kahju sellest, et ma sellele eelnevast kohast ära tulin. Eelnev koht helistas mulle kevadel mitu korda ja kustus tagasi, Kuna maei sanud käia, siis ei läinud. Ki kargud nurka viskasin arvasin, et lähen tagasi. Peeter kukkus selle peale kisama, et ei lähe selle jalaga kuhugi. Pärast läheb veel hullemaks, kuna seal ei ole istuv töö. Ma ei hakanud eriti vaidlema, kuigi oleks tahtnud tagasi minna. Olen korduvalt ennast süüdistanud, et eelmisest kohast ära tulin. Poleks ma ära tulnud, poleks ka jalaga probleeme tekkinud. Inimene on ikka oma hädades ise süüdi. Nüüd on kogu sellest jala jamast 10 kuud möödas. Ma ei saa jätkuvalt öelda, et mu jalg oleks terve. Tihti peale on jalg paistes ja valutab. Jah ma tean, et peaks arsti juurde ja laskma uue pildi teha. Ausõna mul ei ole selleks mingit tahtmist. Seega otsustasin, et ei tee valutavast jalast välja.