12.07.2016

Uni läks enne kukke ja koitu ära ja hea oli. Läksin kööki pakkisin kingi, tegin hommikusöögi, äratasin Peetri ja nii see päev algas. Lapsed ei taibanud täna üldse magada ja olid samuti vara üleval. Marlen sai esimese kingi kätte ja selleks oli raamata, mille ta ise välja valis. Marlenile meeldivad ühe sarja raamatud ja me oleme talle neid ostnud ja ta loeb neid heameelega. Marlen nägi, et mingi kingipakk on külmkapi otsas ja käis pidevalt küsimas, mis see on. Mina tegin nägu nagu ei saaks aru, millest jutt ja ei andnud seda talle. Marlen tegi eile avastuse, et meil on õhupalle vaja ja seega tuli poodi minna. Selleks, et auto saada tuli kõigepealt rattamatk ettevõtta. Me ei olegi see suvi lastega veel ratastega sõitma jõudnud. Uskumatu kas pole. Huvitav oli see, et sõit läks suhteliselt kiiresti ja ilma probleemideta. Keegi ei vingunud, et ei jõua või väsinud on. Peeter oli meid nähes üllatunud, ma vist unustasin öelda, et me tuleme. Pole hullu. Võtsime auto ja sõitsime poodi. Õhupalle sai hulgim ostetud ja ma sain neid terve igaviku täis puhuda. Lisaks oli vaja veel saia osta, et võileivad valmis teha. Koju jõudes hakkasin võileibu tegema. Hiljem mõtlesin, et ma tegin natukene valesti. Oleks võinud natukene võileibu teha ja, kui otsa saavad juurde teha. Selle asemel tegin mina neid suure hulga valmis. Ise ütlesin Peetrile, et õhtuks ja homseks on meil võileivad. Ahjah hommikul tegime Marleniga küpsisetordi valmis. Seda kas teised seda söövad ma ei tea. Üks mis kindel meie pere sööb selle kiirelt ära. Enne veel, kui külalised tulid oli aeg Marleni põhikingitus üle anda. Marlen ütles juba ammu, et tema tahab isiklikku tahvelarvutit saada. Mõtlesime Peetriga selle üle ja leidsime, et võib olla on see hea mõte. Siis jääb ehk ära see kaklemine ühe table pärast. Neil on arvuti samuti olemas, aga seda ei kasuta keegi. Marlenil oli kingi üle heameel ja ta tahtis, et ma sinna mõned mängud paneks. Marlen vaatas, aga kella ja ütles mitu minutit on veel külaliste saabumiseni jäänud. Mina lohutasin teda, et nad ei pruugi täpsed olla, kuna see ei ole siin kombeks. Suur oli minu üllatus, kui esimesed saabusid varem, seda siin just tihti ei juhtu. Hea küll nad tulid kõrvalt majast ka. Järgmisi läksid kõik koos õue ootama ja peagi oli kuulda nende juttu trepikojas. Tegin ukse lahti ja lasin lapsed tuppa. Huvitav oli see, et üksi vanem ei tulnud kaasa ja mulle see sobis. Lükkasin ust kinni, kui keegi lükkas seda lahti tagasi. Ukse taga oli viimati saabunud laste ema. Tema vaatas mind ja küsis, kas ma teda tuppa enam ei lasegi, et pole vaheajal näinud ja nüüd ma enam ei tunne teda. Aaahhhhhhh. Kusjuures ma koridori ei vaadanud ja ma ei näinud, et ta tuleb, lapsed ka midagi ei öelnud. Meie rääkisime juttu ja lapsed läksid õue tagasi. Kui viimane külaline oli kohal, siis andsid kõik kingitused üle ja läksid Marleni tuppa. Külas olnud ema ütles, et ta tuleb hiljem lastele järgi. Lõpuks jäin ma lastega üksinda. Lapsed mängisid peitust, jooksid ja kisasid niisama. Mina püüdsin kogu selle ürituse juures ellu jääda. Esialgu ei olnud kõige hullem. Ahjah kingiks sai Marlen spordikoti, mille saab reisile kaasa võtta. Koti eelis on see, et vajadusel saab ta küljes oleva koti sisse panna ja jääb väike pamp. Lisaks sai Marlen käekella, küünelakid, lõhnõli, vannilina ja väikse koti, kuhu saab hügieenivahendid panna. Täitsa asjalikud ja vajalikud asjad. Võib olla lõhnaõli oleks olemata võinud olla, kuna seda lasti ohtralt ja terve korter lõhnas selle järgi. Peale koogi söömist läksime basseini ja see oli minu jaoks puhkus. Lapsed olid vees ja said ise hakkama. Ma vahepeal kontrollisin, et kõik oleks alles ja elu-tervise juures. Huvitav oli see, et kaua ei tahtnud keegi olla. Tava päeval ei taha neist keegi koju minna. Meile tagasi tulles läksid osad lapsed koju ööbimiseks riideid tooma, lisaks viidi basseini riided koju. Marlen arvas millagi, et sõbrad võiks ööseks meile jääda. Algul olin ma tema ideega nõus, aga päev hiljem muutsin meelt. Marlen ütles sõpradele, et ööbimine jääb ära ja nii nad kõik muu ettevõtsid ja palusid luba jääda. Ei saanud ma neile ära öelda. Seega täna öösel on meil 6 laste, koos enda omadega. Peeter tuli uksest sisse, jäi keset esikut seisma ja kuulatas….vaikus. Vaatas mulle otsa ja küsis kas kõik on läinud. Pooled olid sellel hetkel väljas ja ülejäänud vaikselt teises toas. Oleks ma igakord euro saanud, kui neile ütlesin, et nad vaikselt oleks, siis oleks ma rikas. Kusjuures üks tüdruk oli see, kes tegi kõige kõvemat häält, kui ta oli vahepeal ära oli vaikus. Mis naabrid sellest kisast-kärast arvavad ma ei tea. Elavad selle ühe päeva üle. Õhtul võeti rulluisud, tõukerattad ja nii nad kõik välja läksid. Tagasi tulles oli kell nii palju, et oli aeg magama minna. Kuna meil on väike korter, siis meil ülearuseid voodeid ei ole. Seega tuli lapsed põrandale magama panna. Alguses oli plaanis panna täispuhutav madrats neile põrandale. Kuid mulle tundus, et see ei ole hea mõte. Pakkusin Peetrile välja idee, et tõstame oma voodimadratsi põrandel ja ise magame õhkmadratsi peal. Lisaks läksid põrandel Marleni ja Gregori madratsid. Igatahes Marleni põrand oli üks suur voodi. Lapsed ei tahtnud magama minemisest midagi kuulda, kuid me saatsime nad nö voodisse. Ma ise olin kõige rohkem väsinud ja tahtsin magada, Peeter samuti kuna homme on tööpäev. Lapsed sellest aru ei saanud ja teisest toast kostis üksnes juttu. Alguses lasime neil lobiseda, aga siis hakkasin neid keelama. Ma tean, et meie lapsed jäävad loetud minutitega magama, aga täna neil puudus selleks võimalus. Lisaks teatas üks laps, et tal on halb olla. Tegemist on lapsega, kellel on gluteeni talumatus. Kuigi ta alati küsib kas toit sisaldab gluteeni, siis tundub, et ta sõi midagi mis talle ei sobi. Otsisin talle igaksjuhuks kausi ja küsisin kas ta tahab koju minna. Teised lapsed arvasid samuti, et ta võiks koju minna ja hommikul tagasi tulla. Koju minemisest ei tahtnud ta midagi kuulda. Mingiaeg hiljem oli tal natukene parem olla. Kell oli peaaegu pool kaks, kui ma neid viimast korda keelamas käisin. Hoitasin neid korduvalt, kui nad ei lõpeta, siis lähevad koju. Viimane kord Marleni tuppa minnes ütlesin, et kõik lähevad nüüd koju. Tundus, et nad said aru, et ma mõtlen seda tõsiselt ja jäid vait. Mina läksin samuti voodisse tagasi, ma olin seal enne samuti. Kuid pidevalt käisin lastele meeldetuletamas, et nad vaikselt oleks. Madrast voodis oli hullemast-hullem. Nii, kui keerasid oli tunne, et teine lendab kohe voodist välja. Ma ei mäletanud, et õhkmadrats nii jube oleks. Olgem ausad tavaliselt kasutame me seda telkimas käies. Lisaks sellele hakkas mul öösel külm. Teadsin, et voodi kohal riiulil on fliis. Selle kätte saamiseks oleks ma pidanud püsti tõusma, kuna fliisi peal olid mõned asjad. Mõte püsti tõusmisest mulle ei meeldinud ja nii ma lootsin, et hakkab soe. Väsimus oli peal, aga und ei tulnud. Lõpuks tõusis püsti ja läksin diivani peale ja jäin magama.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Puhkusele sõit.

Natuke nalja.