07.07.2016

Ma olen väsinud ja hommikused ärkamised on tõeline piin. Loodetavasti läheb väsimus üle selleks ajaks, kui hakkab puhkus. Ma ei kujuta ette muidu seda pikka auto sõitu ette. Kuid igaasi omalajal. Kõigepealt katsume tänase päevaga hakkama saada. Hommik oli nagu hommik ikka. Kõik ärkasid sõid, kes läks tööle ja kes õue ja kes koduseidtöid tegema. Lõunaks süüa ei olnud vaja teha, seega midagi positiivste. Vaatasin külmkappi ja nägin, et meil on 2 pakki pärmi, mis on vaja enne puhkust ära kasutada. Külmkapi tahame puhkusele minnes välja võtta, mis ta ikka töötab. Kuna süüa ei olnud vaja teha, siis mõtlesin küpsetama hakata, pole seda ammu teinud. Tainas sai valmis ja minu idee nägi ette kaneelisaiu. Marlen ütles, et tema tahaks hoopis kreemisaiu. Vaatasin, et kreemi jaoks on kõik ained olemas ja tegin kreemi valmis. Kreem jäi alguses paks, aga hiljem läks vedelamaks. Tärklis sai otsa ja juurde panna ei saanud. Esimene plaaditäis läks ahju ja oli nähe, et täidis jookseb kohati välja. Njah, mis teha. Enne esimese täie väljavõtmist tõstsin järgmise täie resti peale ja panin samuti ahju. Esimesed olid välja ja tõstsin teised kõrgemale. Natuke hiljem tahtsin neid munaga märida ja tõmbasin resti ettepoole. Otse loomulikult otsustas üks kreemisai kukkud maha. Oleks, siis põrandale kukkunud, oh ei maandus otse ahju põhja. Sai kuum ja seda kohe kätte ei saanud. Nii, siis sai ahi kreemi ja tainaga kokku. Mis omakorda tähendab, et tuleb ahju pesema hakata. Saiad maitsesid nagu ikka ja kõik sõid isuga. Lapsed võtsid basseini minnes samuti kaasa. Mulle tundus, et tna jääb basseinis käimata, kuna ilm on pilves. Lapsed arvasid, et me võiks natukeseks ajaks ikka minna. Mis siin toas ikka istuda ja nii me läksime. Rahvast oli vähem, kui muidu. Vesi minu jaoks tundus jahe, kuna päike ei paistnud. Lapsed ei lasknud ennast sellest segada ja olid sõpradega vees. Huvitav on see, et nende jaoks ei ole vesi kunagi külm. Selle asemel lugesin raamatut, paar tükki on veel lugemata. Koju tulles läksid lapsed koh õue. Marlen tuli ütlema, et Gregor on koos poisiga, kellega ta ei tohi olla. Seega läksin ma välja ja käskisin tal koju tulla. Gregor sellest vaimustatud ei olnud, aga mis teha. Vaatasime eelviimase jalgpalli mängu ära, taaskord pettumus missugune. Huvitav millal jõutakse selleni, et sport on nö ausmäng. Mulle tundub, et hetkel on kokkulepitud, kes peab võitma. Seda on näha kohtunike tööst. Erapooletusest kui sellisest ei saa rääkida.