31.05.2016

Uus päev ja, mis peamine selle kuu viimane. Mõtlesin hommikul, kas minna või mitte minna st kõndima. Eile õhtul hakkas mul jalalaba valutama ja annab siiani tunda. Seega kõndima minemise ma igaksjuhuks välistasin. Mõtlesin, et rattaga võiks sõita, aga väljas oli tuul ja üldse ei viitsinud ma asjade alt oma ratast välja otsida. Selle asemel otsustasin õmblema hakata. Toolidel oli vaja uued katted teha. Eelmised, mis ma tegin oli valget värvi ja need ei sobi kuidagi lastega kokku. Mõtlesin küll, et värvin katted ära ja probleem lahendatud. Isegi riidevärv sai ostetud, mis käib pesumasinasse. Lugesin masinas värvimise kohta ja otsustasin selle tegemata jätta. Antud värv pidi esiteks kõik tihendid ära värvima ja samas on võimalus, et ummistab torud ära. Seda jama mul veel vaja. Muidugi oleks olnud võimalus mingid tumedad asjad masinasse panna ja kõrgel temperatuuri pesta. See jäi ka tegemata. Riie millest õmelda oli juba mõndaaega ootamas ja nii ma täna tegudele asusin. Alguses tundus, et kõik neli tooli saavad uued katted, kuid lõpuks sai ainult kolm tehtud. Viimane tuleb nö tükkidest kokku panna, aga seda ma ei viitsinud enam teha. Niigi läks kolm tundi ära nagu poleks olnud. Rahule ma oma tööga täiesti ei jäänud, kuna saaks paremini ka teha. Kuid ma olen algaja ja seega sobib. Mõlemal lapsel on homme kontrolltöö ja seega ei saanud me nii kauaks välja jääda, kui nad tahtsid. Gregor hakkas oma asjadega tegelema, aga Marlen jonnima. Marlen küsis, miks tema peab õppima, kui mina võin päevad läbi telefonis, tahvelarvutis olla. Tema tahab ka neid päev läbi kasutada. Ja üldse ei taha tema õppida. Selle peale tuli mulle koju tulek meelde. Tulime koos naabri ja tema lastega. Jõudsime taaskord järeldusel, et tahaks kuhugile ära sõita. Istuks lennukisse ja lendaks kaugele oli minu mõte. Naaber lisas juurde ja kindlasti üheotsapiletiga. Natuke hiljem oleks tahtnud selle teoks teha.