27.06.2016

Jälle esmaspäev ja jälle uni kadunud. Laisklemise nädalavahetus on selja taha jäänud ja tuleb tegutsema hakata. Peetrit ootab uus töönädal ja mina kodus olek koos lastega. Huvitav oli see, et lapsed, isegi Gregor taipasid natukene kauem magada. Natukene toas olekut ja õue nad läksid, Gregor võttis ratta kaasa. Läks võib olla 15 minutit mööda, kui nad juba tuppa tagasi tulid. Ja ma pidin ratta ära panema. Hiljem tegin midagi ja Gregor teatas, et tema tahab rattaga õue minna ja ma peaksin talle ratta andma. Tegin talle selgeks, et ta ei saa ratast, kuna ma ei viitsi seda edasi-tagasi vedada. Ei ole ju mõtet vedada ratas välja, kui kohe see tuppa tagasi tuuakse. Üldse ei viitsinud lapsed hommikul õues olla. Õhtul selle eest läksid välja ja tuppa tulid õhtu hämaruses, isegi sööma ei olnud aega tulla. Minul polnud aega lastega õue minna, kuna tähtis jalgpalli mäng oli, Hispaania-Itaalia. Juba esimestest minutitest oli näha, et midagi head sealt ei tule. Ja seda mitte sellepärast, et hispaanalsed oleksid nii kehvad olnud. Pigem oli asi selles, et kohtunikud soosisid itaalasi. Kukkus itaalane maha ja keegi ei teinud temast välja. Itaalane vaatas ringi ja haaras kohe kuskilt kinni ja tegi näo nagu oleks midagi katki. Kohtunik tormas kohe tema juurde ja hispaanlased said karistada. Juhtus hispaanlane kukkuma vehkis kohtunik käega, et pole hullu tõuse püsti. Nii ei saa ju jalgpalli mängida. Paraku läks mäng aina kehvemaks ja lõpp tulemusema Hispaania kaotas ja ees ootab koju sõit. Kahju. Peeter ütles, et tal oli nii igav tööjuures, et ta ei viitsinud isegi midagi teha.