24.06.2016

Ärkasin üles ja toas valitses vaikus, kõik magasid. Kiriku kell lõi 9. Minul und ei olnud ja tõusin üles. Mõtlesin, et huvitav kaua lapsed täna magavad, kas me üldse jõuame mereäärde. Ei läinud väga kaua mööda, kui nad mõlemad üleval olid. Ise rõõmsad, et näe me ei maganudki väga kaua.  Peeter aeti laste poolt üles ja peale sööki oli aeg minema hakata. Kuna täna on vaba päev, siis olid sõidumeistrid kõik maanteele kogunenud ja sõitsid mere poole. Selleks, et närve säästa sõitsime osa teest tasulist mööda. Seejärel tuli tavalise tee peale tagasi tulla, kuna tasuline sai otsa. Kohale jõudes saime auto pargitud ja meri koos liivarannaga ootas meid. Rahvast oli suhteliselt vähe ja ruumi jätkus kõigile. Lapsed tahtsid kohe vette minna ja seda nad ka tegid. Mina käisin hiljem vees ja mulle tundus see jätkuvalt külm. Peeter ei läinud üldse vette, kuna alles oli tal puus haige. Lapsed oleks oma tarkusega terve päeva vees olnud, aga meie vastikud käskisime vahepeal välja tulla. Ei taha ju, et nad haigeks jäävad. Enam vähem igakord, kui me rannas käime saab Peetri nahk põletada. Selleks, et seda ükskord vältida kreemitasin ma Peetrit mitu korda. Ja peab tõdema, et seekord põletust ei tulnud. Jeee ma olen andekas. Lõpuks oli aeg mereäärest ära tulla ja läksime jäätist sööma. Seejärel oli plaanis turiste mängida ja linna peal ringi käia. Selleks, et seda teha tuli kõigepealt auto parkida. Mina arvasin, et otsime tasuta koha. Peeter ütles, et me kulutame rohkem aega ja küte tasuta koha peale, kui tasulises parkides. Nii me tasulisse parklasse läksime ja peagi olime linnas jalutamas. Vaatasime erinevaid pakutavaid tooteid ja ei ostnud mitte midagi. Ei olnud midagi mida meil vaja oleks, või mida oleks kindlasti tahtnud. Käisime pargis, kus lapsed said mängukal olla ja tagasi jalutasime mereäärest. Vaatasime sadamas olevaid väiksemaid ja suuremaid paate, jahte. Nagu ikka jõudsime selleni, et tahaks elada mereääres. Võib olla peaks ennast kokku võtma ja rannikule töö otsima. Kolida oleks ju lihtne, aga kõigepealt peab töö olema, siis elamine ja lastele kool. Ühel päeval me teeme selle teoks, millal ma veel ei tea. Kell läks nagu ikka liiga kiiresti ja oli aeg koju tulema hakata. Parklasse tagasi jõudes ilmnes, et autol on tagumised aknad lahti. Ups, ju ma unustasin nad kinni panna, see ei ole üldse esimene kord. Kuid mis peamine meil oli ka küljeaken lahti.  Vot see on juba tõeline tase, me ei ole enne küljeaknaid lahti unustanud. Mina olin see andekas, kes sellega hakkama sai. Mina parkisin autot ja Peeter läks välja vaatama, kui palju taga ruumi on. Enda arust panin ma aknad kinni, aga ju siis ei pannud. Kõige tähtsam on see, et midagi ei juhtunud ja kurikaelad ei käinud autos.