23.06.2016

Selle nädala viimane või eelviimane tööpäev on käes. Homme on Peetril vaba päev, aga kas ka laupäeval peab tööle minema seda saab õhtul teada. Minu jaoks ei muutu midagi, mul on ikka tööpäev. Lapsed on kodus ja jätkuvalt magada ei oska. Gregor võttis varakult ratta ja läks välja. Marlen käis ja vingus, et tal on igav ja mida ta teha võiks. Soovitasin tal lugema hakata, Marlen võttis raamatu ja vaatas mõned pildid ära ja pani raamatu ära. Hiljem läks tema ka välja ja koju jõudsid nad söögi ajaks. Mina koristasin, pesin pesu, tegin koogi valmis, raamatut lugesin samuti. Ja nii see minu päev läheb. Koogipõhjaks kasutasin Ikeast ostetud piparkooke. Segasin need võiga kokku, peale panin kohupiima-jogurti-muna segu. Natukene lisasin suhkrut ja ahju ta läks. Maitse oli omapärane ja nagu ikka sai kook kiirelt otsa. Juba mitu päeva paugutatakse meie külas ja täna on nö suur paugutamine ees ootamas. Meil on jätkuvalt paugutajad ostmata ja lapsed tuletasid seda meelde. Seetähendas, et tuli ettevõtta ostu retk. Lõunaajal, kui Peeter oli kodus oleks saanud linnas ära käia, aga see oleks liiga lihtne olnud. Pakkusin lastele välja, et lähme rongiga linna ja isa tuleb meile pärast järgi. Ajad sobisid ja nii me esimest korda siin oldud aja jooksul rongi peale läksime. Rong jõudis jaama ja jäi seisma. Eestis on see, et rong teeb uksed lahti inimesed lähevad sisse-välja. Siin jääb rong seisma ja ukse pead ise lahti tegema. Vagun oli seest puhas ja õhk seal oli jahe. Istmed olid pehmed ja sinna oleks võinud jääda. Vaatasin, et osad istmed on nö neljakohalised (kahtepidi) ja teised tavalised. Marlen jäi meie ette üksinda istuma. Seda nägid meie küla tüdrukud ja üks läks Marleni juurde ja võttis tal käest kinni ja ütles tule. Vaatasin mina seda imestunud näoga ja ei saanud aru, mis toimub. Mõtlesin, et ta kutsub Marleni endi juurde istuma, et Marlen oleks nö kohakuti meiega. Selle asemel võttis ta seljatoest kinni ja tõstis selle teiselepoole. Ütlesin talle, et me sõidame esimest korda rongiga ja mul polnud aimu, et nii saab teha. Seega saime kõik koos istuda tore, kui on abivalmid inimesed. Järgmisena tuli piletimüüja ja saime piletid ostetud. Piletid maksid 6.45. Enne, kui arusaime olime juba linnas. Ees ootas jalutuskäik teise linna otsa. Kuna väljas oli natukene soe (termomeeter näitas 35,5), siis katsusime minna kohast kus on vari. Mööda minnes käisime poest läbi ja ostsime jäätist. Huvitav oli see, et lapsed ei vingunud terve meie linnas käigu aja. Kusjuures me käisime kokku päris pikka maa maha. Jõudsime kohta, kus pidi paugutajaid müüma. Vaatasime ringi ja ei miskit. Ütlesin lastele, et lähme teise kohta, kus kindlasti müüakse. Hakkasime minema ja Gregor näitas, et vaata hoopis seal müüakse. Kiosk oli pandud natukene kaugemale puude alla. Mina pime nii kaugele ei näinud, ei osanud vaadata. Riiulid olid erinevaid tooteid täis ja ma mõtlesin, et huvitav mida me peaks ostma. Nägin leti peal ajakirja ja võtsin selle. Seal olid kõik tooted sees ja valik muutus palju lihtsamaks. Andsin ajakirja lastele ja nemad tegid oma valiku. Teenindaja soovitas lisaks mida tasub neile võtta ja mida mitte. Osad asjad olid liiga väikestele, osad liiga suurtele. Kott sai paugutajaid täis ja lapsed olid rahul, mia samuti. Mõtlesin enne kodus, et üle 30.- me selle eest ei maksa. Arve tuli 27.50 ja selle eest peaks lõbu pikalt jaguma. Seejärel oli meil aega ja jalutasime linnas ringi. Leidsime uusi poode, millede olemasolust meil ei olnud aimu. Käisime mänguväljakul ja seejärel läksime toidupoodi. Selleks ajaks, kui kõik asjad olid kärus helistas Peeter ja ütles, et ta on varsti kohal. Nii, siis maksime ostude eest ja välja minnes keeras Peeter parklasse. Koju tulles oli aeg kiireks söögiks ja seejärel tuli uuesti välja minna. Marleni sõbranna ema saatis sõnumi, kas Marlen ikka tuleb välja. Sõbranna oli mures, et äkki Marlen ei tule. Huvitav on see, et Marlenil oli enne sama küsimus, aga ma ei hakkanud kirjutama ja küsima. Ma olin kindel, et nad tulevad samuti välja. Juba toas olles oli kuulda, kuidas pauk käib paugu järgi. Ega väljas olles vaiksemaks ei jäänud, vastupidi rahvast tuli kogu aeg juurde. Loobiti erinevaid paugutajaid ja kõrvad olid antud helist valusad. Huvitav oli see, et esimest korda siin oldud aastate jooksul süüdati meie külas lõke. See aasta toimus üritus teises kohas ja seal oli võimalus lõket teha. Taustaks mängis elav muusika, sai süüa ja juua. Lapsed loomulikult olid paugutajatega ametis. Kell hakkas 11 saama ja me ei viitsinud enam Peetriga väljas olla. Pikk ja väsitav päev oli selja taga. Lapsed sellest muidugi välja ei teinud ja nemad ei tahtnud koju tulekust midagi kuulda. Marleni sõbranna ema oli nõus laste järgi vaatama ja pärast koju saatma. Ca pool tundi olime kodus ja, siis tundsin, et ma jään kohe magama. Üldse ei ole viisakas enna magama minna, kui lapsed koju tulevad. Läksin uuesti välja neid otsima. Leidsin ühe lapse ja hakkasin teist otsima. Selle ajaga läks esimene kaduma, kuna ma jäin vahepeal juttu rääkima. Teise leidsin samuti üles, aga vot esimene oli kadunud. Vaatasin ringi ja nägin, kuidas nad läksid kolmekesi (meie omad ja Marleni sõbranna) nurga taha. Läksin neile järgi ja nad tegid selgeks, et teevad ühe ringi ja siis võime koju minna. Selleks, et ring väga pikale ei veniks läksin nendega kaasa. Koju ei saanud me enne tulla, kui viisime sõbranna ema juurde ja ütlesime, et me lähme koju. Koju tulles ei tahtnud lapsed magama minna, aga kuna me lähme homme mereäärde, siis olid nõus minema. Loetud minutid hiljem oli vaikus majas.