30.04.2016

Olin varakult üleval ja mõtlesin, et tuleks voodist välja ja hakkaks lugema. Ei viitsinud ja järgmine kord ärkasin kella helina peal. Mõtlesin koguaeg, et Gregor võiks magada vähemalt kell 9. Mina saaksin, siis rahulikult raamatut lugeda. Kell hakkas poole kümme saama, kui Gregor ärkas ja jahvatama hakkas. Peale sööki ütlesin, et ta võiks oma kodusedtööd ära teha ja ta hakkas tegelema nendega. Kuid vaikselt ta seda teha ei saanud. Nimelt luges ta ülesandeid kõvasti ette ja rääkis niisama. Katsu, siis niimoodi keskenduda. Tegelikult kulus mulle lugemispaus ära. Silmad olid juba valusad ja kuivad. Lõunaajal toimub väljas nö kõige laste lemmik üritus…visatakse komme. Nimelt on täna ühe lapse ristimine ja sellele järgneb kommisadu. Meie saime viimasel hetkel toast välja ja läksime kiiresti teise küka otsa, kus üritus pidi toimuma. Kohale jõudes ilmnes, et me ei olegi hiljaks jäänud. Tuli välja, et mõned inimesed olid selleks ajaks kohal ja ürituse korraldajad olid alles kirikus. Ma oma siiras naiivsuses uskusin, et ükskord toimub midagi õigel ajal. Selle peale üks kohalik ütles stoilse rahuga, et ca veerand tundi läheb vähemalt veel. Tegelikult läks natukene kauem. „Kommi“korjajaid olid suhteliselt vähe. Mõlemad lapsed said oma kotid täis ja mina enda oma samuti. Ma olen abivalmis ja aitan alati lapsi, kusjuures teised emad teevad seda sama. Mis me saagiks seekord saime? Kõige suurem pettumus Gregori jaoks oli see, et pallist jäime ilma. Pallid visati ühte nurka ja need jäid minust liiga kaugele. Pole hullu, ostame ise uue palli. Selle eest saime mahlajäätiseid, pulgakomme, nätse, komme, kolistavaid mänguasju, kus on kommid sees, popkorni, maisipulki. Lapsed olid rahul ja magusat jagub pikemaks ajaks. Koju tagasi jõudes ilmnes, et Peeter on juba kodus. Kell oli suhteliselt vähe, ca veerand tundi peale tööpäeva lõppu. Uskumatu. Peeter tegi siesta ja meie vaatasime seni „saagi“ üle. Seejärel oli aeg süüa ja poodi minna. Poe ees seisis üks naine ja küsis süüa-raha. Mina olen seda meelt, et raha ei anna ma kunagi, pole teist endalgi. Igatahes otsustasin, et ostan talle midagi süüa. Peeter nägi poodi minnes 2 kg makaronipakki ja küsis kas võtan selle. Täitsa hea mõte. Lisaks mõtlesin võtta paki hakkliha või liha. Vaatasin ringi ja jõudsin järeldusele, et ma ei oska kellegile teisele lihatooteid osta. Ma ju ei tea, kas antud isik sööb minu valitud liha või mitte. Vaadates antud naist, siis ei saanud ma aru, mis maalt või usust ta on. Näiteks, kui ta on moslem, siis sealiha ta ei söö. Seega liha ostmise plaan jäi katki. Makaronipakk lihtsalt anda ei olnud hea idee ja nii ma tomatikastet juurde valima läksin. Vaatasin erinevaid purke ja leidsin ühe uhkete „lisanditega“ purgi. Ühel purgi oli peal korralik hallituse kiht. Juhuslikult oli minu taga teenindaja ja andsin purgi tema kätte. Ei ole ilus hallitama läinud asju riiulisse tagasi panna. Sain kastme valitud, endi asjad ostetud ja läksime kassasse. Peeter vaatas minu valitud toiduaineid ja ütles, et esimesena võiksin anda makaronid. Kui nendega vistakse ei saa vähemalt haiget. Tegelikult arvasime mõlemad, kui inimesel on kõht tühi, siis kõlba iga toit. Pealegi 2 kg makaronidest saab mõndaaega süüa. Välja minnes andsin asjad üle ja mulle öeldi aitäh. Posti taga oli tal mitu kotti ja toiduained pandi sinna. Jõudsime poest varakult tagasi ja lapsed küsisid, kas nad võivad õue jääda. Nemad tahtsid vurre keerutada ja meile see sobis. Panime toas asjad ära, tegime pizza valmis ja saime söödud. Läks tükk aega mööda ja, siis jõudsid lapsed samuti koju. Nemad olid väljast sõbrad leidnud ja nii nad nendega aega veetsid. Ma ei väsi ütlemast, et suurte lastega on lihtsam, eriti väikses kohas. Suures linnas me neid üksi välja ei lubaks, siin pole see probleemiks. Ja pealegi natukene iseseisvust kulub neile ära.