20.05.2016

Reede on jälle kätte jõudnud. Ei saa mina aru kuhu need päevad ja nädalad kaovad. Hommik algas nagu ikka tavaliste toimetustega. Kui kõik olid ära saadetud oli aeg hommikusele ringile minna. Mõtlesin juba eile kuhu ma täna võiksin kõndida. Plaan enam vähem olemas asusin teele. Millegipärast on nii, et välja mõeldud plaan ei toimi, vähemalt mitte täies mahus. Plaanid tehakse ju selleks, et nad teadgi kuhu kohta läheks. Kõndisin muudkui edasi ja mulle tuli vastu sõiduauto, milles ei olnud midagi erilist. Natukene maad edasi ehitatakse uut sigalat ja seal sõitis ringi traktor. Traktorist ma tean, lehvitasime teineteisele ja läksin edasi. Peagi keeras tee mäest alla ja läksin paralleelselt tuldud teega. Nägin, et mulle vastu tulnud auto tuleb tagasi. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Läksin edasi, kui kuulsin, et minu selja tagant tuleb auto. Vaatasin tagasi ja enne nähtud auto oli samal teel. Kuna tee mida mööda ma läksin viib teistele teedele välja, siis ei tundunud selles midagi imelikku. Tõmbasin teeäärde, et auto saaks mööda sõita, tegemist oli kitsa kohaga. Auto sõitis mingi maa edasi ja keeras teeääres oleva rohu peale ja juht tuli autost välja ja hakkas telefoniga rääkima. Mis nüüd??? Ausalt öeldes tekitas tekkinud olukord minus kõhedust. Korraliku tütarlapsena olen ma valmis igaks olukorraks. Pistsin käe taskusse ja panin näpu nupule. Eelmine aasta pärast metsseaga (samuti ka koertega kohtumisi) ostsime pipragaasi nö enesekaitseks. Mine tea, millal võib vaja minna. Kuna ma käin üksinda kõndimas, siis panin selle endale igaks elujuhutumiks taskusse. Nii ma, siis läksin näpp nupul edasi, teadmata mis saama hakkab. Sain autost mööda ja läksin edasi, keegi mulle järgi õnneks ei tulnud. Lõpuks jõudsin künka otsa, kust nägin tagasi ja antud isik oli samas kohas. Huvitav on see, et ma töötasin aastaid meeste vanglas ja ma ei tundnud seal kordagi hirmu. Selle eest tänaval, metsa vahel ei tunne ma ennast kunagi kindlalt va. kui Peeter kaasas on. Pean valima edasipidi kõndimiseks avalikud kohad. Seetähendab seda, et käima peab asfalti peal, mis ei ole põlvedele hea. Või peab kellegi endaga kaasa kutsuma. Lapsed käisid nagu ikka koolis ja peale seda trennis. Koju tulles oli nagu ikka aeg õue minna. Ütlesin neile välja minnes, et kauaks õue ei jää, kuna mul on vaja süüa teha. Lapsed said sõpradega kokku, mina suhtlesin teistega ja nii see õhtu läks. Lõpuks tuli Marleni suur sõbranna ja lapsed otsustasid teha rullikutega/tõukeratastega tiiru küla peal. Läks terve igavik mööda, kui nad tagasi tulid. Meie teiste emadega ütlesime, et nüüd on aeg koju minna. Lapsed ütlesid, et nad teevad väikse tiiru ja, siis võime minna. Nojah, nende ja meie väike on täiesti erinevad. Aega läks, aga lõpuks olid lapsed tagasi ja saime koju tulla. Mina kiirustasin koju, kuna mul oli söök tegemata. Õhtusöögiks oli plaanis kartulipüree hakklihakastmega. Iseenesest ei lähe sellega kaua, aga iga toiming võtab aeg. Peeter jõudis enne koju, kui söök valmis sai. Ma ei teagi, mille peale mul tuli hiilgav idee. Peeter kommenteeris minu ideed „millega teised on selle karistuse ära teeninud“. Tegemist ei ole üldse karistusega, vaid suurepärase võimalusega. Mul tuli mõte, et võiks lapsed suvel Eestisse saata. Nii mõned nädalad enne seda, kui meie ise tuleme. Kuidas ja kas see oleks võimalik ma veel ei tea. Ma pean selle üle mõtlema hakkama ja otsima koha kuhu ja kelle juurde lapsed saata. Seega on mul jälle mida teha.