30.03.2016

Millegipärast ei saanud ma öösel korralikult magada. Und lihtsalt ei olnud. Selle eest, kui kell helisema hakkas oleks ma edasi maganud. Ei meeldi mulle see kella keeramine. Ma ei saa aru, kas seda ei võiks ükskord ometi ära lõpetada. Lapsed ei tahtnud täna jälle ärgata. Ei saa mina aru, mis kell neid nüüd voodisse peab saatma. Hommik möödus jälle kõndides, 7 kilomeetrit oli tänane tulemus. Koju tulles jätkasin puzzle kokkupanemist. Ja sinna suurem osa päevast ka läks. Edusammud on märgatavad, oleks ainult aega rohkem. Selle eest oli täna tõeliselt soe väljas, vilus ca 25 kraadi. Ma olen juba ammu oodanud, et läheks soojaks ja saaks seelik selga panna. Täna tegin oma soovi teoks. Uskumatu, kui palju tähelepanu ma tänu sellele sai. Gregor oli väljas ilma oma kaubamärgita..nokamütsita. Väljas oli palav ja Gregor on karvakasvanud. Seega on tal tõukekaga sõites pea kiirelt märg. Nii ma ütlesin talle, et müts jääb koju. Lisaks sellele oli ta t-särgiga. Selle kõige tulemusena ei tundnud ma oma last ära. Korduvalt vaatasin kus Gregor on. Samuti küsisid teised, kus Gregor on. Kõik ütlesid, et teda ei tunne ilma mütsita ära. Gregor käib ju igapäev mütsiga, talle kohe meeldib. Peab vaatama nokamütsi, mis õhku läbi laseb ja juuksed tuleb samuti ära lõigata. Kuigi jah, Gregoril on juba teada, millist soengut ta tahab. Millal me lõikuseni jõuame ma veel ei tea. Muidugi oleks võimalik minna juuksurisse, aga see oleks liiga lihtne. Peeter jõudis koju täiesti normaalsel ajal nii lõunaajal, kui ka õhtul. Ja nii see järjekordne päev läbi sai. Mina võtsin vastu otsuse, et homme ma kõndima ja ei lähe. Panen selle asemel puzzlet kokku. Saaks selle juba kokku, siis oleks üks asi jälle vähem teha.