27.04.2016

Uus päev koos lootusega, et tuleb hea päev. Hommik möödus nagu ikka kiirelt. Kõik läksid oma asju ajama ja mina tulin nagu ikka koju. Mõtlesin küll, et läheks ja kõnniks. Kuid ma ei jõudnud otsusele, millises suunas ma lähen. Seega mõtlesin hoopis kodus zumbat teha. Otsisin videod välja ja hakkasin ennast liigutama. Mul oli juba meelest läinud, kui raske on seda kõike üksinda ja kodus teha. Väsimus tuli kiirelt ja nii ma leidsin, et võiks hoopis kõhulihaste harjutusi teha. Jälle otsisin video, et vaadata kuidas soovitatakse. Alguses oli kõik hästi ja, siis äkki hakkas mul lihtsalt halb. Silme ees hakkas virvendama, pea hakkas valutama. Jätsin kõik harjutused sinna ja püüdsin normaalset enesetunnet taastada. Arvasin, et äkki oli õhku vähe, või hoopis vedeliku puudus või hoopis liiga vähe söönud. Põhjust ma teada ei saanud, aga pikapeale hakkas parem. Mis see peale vanaduse ikka sai olla. Praegu just mõtlesin, et oleks pidanud vererõhku mõõtma. Mul on üldiselt vererõhk liiga madal, aga vahel hüppab kõrgele ja see tekitab minus halva enesetunde. Oli, mis oli. Arsti juurde ma igatahes minna ei kavatse. Õhtul olime nagu ikka õues, Marlen käis vahepeal trennis. Peale trenni oli ta koos sõbrannaga ja küsis, kas sõbranna võib reedel meile tulla. Reedel on koolis vaba päev. Mul oli tegelikult reedeks üks „plaan“, aga teatud asjaoludel lükkub see kuhugi tulevikku. Kunagi räägin sellest pikemalt. Ütlesin Marlenile, et mulle sobib, aga küsigu sõbranna käest. Sõbranna oli kohe nõus ja kõrval olnud teine sõbranna küsis, kas ta võib ka tulla. Mina tuletasin Marlenile meelde, et enne, kui keegi tuleb peab ta oma toa korda tegema. Eks näha ole, mis saama hakkab. Huvitav on see, et sellel nädalal on kuidagi vähe koduseidtöid. Marlenil oli homseks inglise ja hispaania keele ülesanne teha ja kõik. Tavaliselt on Marlenil neli-viis asja vähemalt teha.