20.04.2016

Marlen alustas enne kella 7, mingi aeg jäi ta vait. Seejärel läks ta vannituppa ja ma ei saanud aru, miks ta ei võiks ust kinni panna, et tuli ei segaks teisi. Kohale jõudes ilmnes, et tema kammib juukseid. Oi ma ei või. Saatsin ta voodisse ja ise läksin kööki. Peagi oli kuulda, et keegi läks jälle vannituppa. Peetrit äratama minnes sain teada, et see oli Gregor. Seega olid mõlemad lapsed jälle liiga vara üleval. Ma ise olen sellest magamatusest nii väsinud, et võiksin võimaluse korral mitu päeva järjest magada. Koju tulles oligi tahtmine magama minna, kuid aega selleks ei olnud. Nimelt on taaskord kätte jõudnud minu kord trepikoda koristada. Ma ei olegi see aasta seda veel teinud. Eelmine kord, kui oli minu kord värviti trepikoda ja ehitajad koristasid ise, mul läks hästi. Täna ei olnud näha, et keegi minu eest seda teha tahaks ja nii ma ise koristama läksin. Nagu ikka oli ülmine korrus esmaspäeval jätnud koristamata ja nii sain ma nende tegemata töö ka ära. Iga korrus (3) peavad oma korruse ja trepid puhtakse pesema. Seega olid trepid ja fuajee tegemata. Kuid polnud hullu, sain hakkama nagu eelnevatele ja ka järgnevatel kordadel. Mind see tunnikene koristamist ei tapa. Teevad teised, teen ka mina. Jah, olgem ausad osad ei tee, kuid mina teen. Ma olen Gregorit korduvalt ähvardanud tõukeratta keeluga. Gregor käitumine ei ole kohati hea ja kuidagi peab teda korrale kutsuma. Siiani olen igakord kuulanud tema „ilusaid lubadusi“, et ta enam ei tee ja lubanud tal edasi sõita. Täna sai mul mõõt täis ja ma jäin enesele kindlaks. Nii ta ilma tõukerattata välja tuli, kuigi ta tahtis üldse tuppa jääda. Unistada ju võib. Lõpuks kasutas ta oma aega väljas otstarbekalt ja mängis poistega jalgpalli. Marlen käis nagu ikka trennis ja mina suhtlesin teise emadega. Mida päev edasi seda rohkem tunnen, et ma vajan mingit muutust. Ma olen väsinud ja tüdinud igapäeva rutiinist, ma vajan midagi uut. Üks töökoht oleks täiesti sobiv, kuid mida pole seda pole.