13.04.2016

Kell hakkas helisema ja rikkus mu une. Ma oleksin meeleldi kauem maganud. Mind vaevas jätkuvalt mõte, kuidas ma linna saan. Nimelt on vaja pildid prinitda ja seda saab teha linnas. Ma mõtlesin selle teema peale juba eile ja seoses sellega oli mul mitu mõtet või plaani. Üks parem, kui teine. Üheks suuremaks mõtteks oli minna linna rongiga. Me ei ole siin ühistransporti kasutanud ja tundus huvitav idee olevat. Vaatasin, et mulle jääb ca tund oma asjade korda ajamiseks ja, siis peaks just nimelt peaks buss tagasi tulema. Bussis plaanis oli iga väljumise kellaaja juures number või täht. All oli toodud välja, mida mingi number tähendab st mis päeval buss sõidab. Minu kellaaja ees oli täht ja selle kohta puudus seletus. Hakkasin mõtlema, mis saab kui buss ei tule. Üheks võimaluseks oli see, et annan lastele võtmed ja nad saavad ise koju tulla. Juhul, kui buss ei tule, siis on mul aega linnas jalutada ja hiljem lähen Peetri töö juurde. Juurdlesin selle üle, mida ma teeksin nii kaua linnas. Tõenäeoliselt hakkaks mul igav, ma ei viitsi kaua poodides käia. Seoses sellega tuli mulle meelde, et kevad-suvi läheneb ja mul ei ole midagi selga panna. Järgmine mõte oli, et sõidan rongiga linna, teen oma toimetused ära ja jalutan Peetri tööjuurde. Sealt võtan eelnevalt autosse pandud ratta ja sõidan koju. Üheks mõtteks oli ka, et jalutan rongi pealt Peetri juurde, võtan auto ja teen oma käigud ära. Kõige lihtsam variant tundus olevat sõita rattaga linna (ca12 km) teha pildid ja koju tagasi tulla. Ei , see oleks liiga lihtne. Uus idee oli, et sõidan rattaga Peetri juurde, võtan auto, käin linnas ja rattaga koju tagasi. Panin hommikul vahetusriided kotti ja Peeter pani need autosse. Ma ei teadnud, kuni koolist koju tulekuni, millist plaani ma rakendan. Nagu peata kana. Kuna rannahooaeg läheneb ja liigutama peab ennast, siis otsustasin sõita rattaga Peetri juurde ja sealt edasi autoga. Ma ei ole ca pool aastat rattaga sõitnud ja arvasin, et äkki on edasi-tagasi käik linna liig esimeseks korraks. Alguses oli kõik ilus-tore, kuni jalad hakkasid krampi minema. Lisaks sellele puhus tuul ja nagu ikka vastu. Tee läks põldude vahelt ja seega ei pidanud ma kiirustama, vaid sain omas tempos sõita. Tee peal kohtasin traktoreid, mis kaevasid põldude ääres. Kõrval olid suured torud, ju siis hakatakse midagi tegema. Mingi maa edasi oli tee peal keelumärk, mis keelas edasi sõita. Mina eeldasin, et see kehtib autoga sõitjatele ja sõitsin rõõmsalt edasi. No tegelikult ei olnud ma selleks hetkeks enam midagi rõõmus. Sülgasin tuld ja tõrva. Jalad olid pidevalt krampis, tuul puhus ja kirsiks tordile oli valutav tagumik. Nii palju, siis udupeenest geelsadulast. Peagi nägin kaugemal traktorit, mis tõstis pinnast ühest kohast teise. Tee läks aina hullemaks ja mulle tundus, et ma kukkun peagi rattaga pikali. Ja, siis tabas mind tõeline üllatus. Oi mulle meeldivad üllatused. Nimelt seisis traktor keset teed, aga teed ei olnud kusagil. Krt nad olid tee üles kaevanud ja ma ei saanud edasi minna. Jäin seisma ja vaatasin nukral moel ringi, et kuidas edasi saaks. Kuidagi oli vaja ca 100 meetrit läbida, et uuesti tee peale saada. Loomulikult oleks võinud otsa ringi keerata ja tagasi minna. Mõned kilomeetrid eemalt läheb teine tee. Teist teed ei kasuta ma kunagi, kuna seal on pikk ja raske tõus. Mis ma siin ikka keerutan, ma ei oleks jõudnud täna sealt üles sõita. Kuna ma olen taibukas, siis tuli mul hiilgav idee. Minu kõrval oli põld, kus paistis vili olevat ja selle ääres tundus rada olevat. Selleks, et sinna saad tuli kõigepealt ratas ca meetri kõrgusele mullavalli otsa saada. No sellega sain hakkama ja, siis ronisin ise sinna, sain samuti hakkama. Astusin rohu sisse ja see oli märg, mõtlesin, et tegemist on hommikuse kastega. Võta näpust. Põld oli korralikult kastetud ja minu ainukeseks sooviks oli mitte kukkuda ja kinni jääda. Loomulikult said mul jalanõud, sokid ja püksid põlveni märjaks. Ma isegi ei vaadanud kõrvale, kas traktorist ja eesolev auto vaatavad, kuidas üks „tarkur“ sõidab. Mul oli sõitmisega piisavalt tegemist. Lõpuks oli võimalus tee peale tagasi minna. Taaskord tuli ratas mullavalli otsa saada ja ise samuti. Kuulsin, kuidas eemal olev auto andis signaali. Ei hakanud mina vaatama, kas see oli mulle või kellegile teisele. Edasi oli tore sõita, jalad olid märjad ja rohulibed ratta vahel. Einoh, mina ikka oskan. Normaalsed inimesed sõidavad mööda teed, mina tee vahele põllurallit. Mida meeter edasi seda raskemaks sõit läks. Uskumatu, minul ja raske. Ma olen koguaeg arvanud, et ma olen enam vähem heas vormis, kuid võta näpust. Ma võin täitsa vabalt kõndimas käia, zumbat teha ja ei midagi. Kuid täna….. Kuidagi jõudsin Peetri tööjuurde ja keda ei olnud oli Peeter. Kaastöötajad ütlesid, et Peeter tuleb 10 minuti pärast. Mul oli tahtmine küsida, millise kella järgi jutt käib. Minu ja kohalike minutid on erineva pikkusega. Kuna ma olin väsinud, siis ma ei küsinud. Vaatasin hoopis peeglisse ja ilmnes, et ripsmetuśś on laiali ja näo peal on mustad triibud. Sellise näoga rääksin ma Peetri kaastöötajatega juttu. Appi. Nii palju, siis veekindlast ripsmetuśśist. Peeter jõudis kuskil veerand tunni pärast. Peeter soovitas mul märjad asjad päikse kätte kuivama panna. Ei hakanud ma seda tegema, kuna nagunii nad ei oleks ära kuivanud. Vahetasin hoopis riided ja sõitsin minema. Pildid sain kätte ja selle peale kulus loetud minutid. Käisin poest läbi ja ostsin 2.50 laualina. Toidupoodi pidin samuti minema, kuna lapsed tahtsid küpsiseid saada. Maksin oma kaupade eest, kui meenus, et kohvi jäi ostmata. Mis, siis ikka kui pea ei võta, siis jalad teevad ise seda. Asjad autosse ja poodi tagasi. Kohvipurk käes sain uuesti kassa järjekorras seista. Hiljem meenus mulle, et pidin veepudeli samuti võtma, kuna rattapudel on peaaegu tühi. Millal see mulle meenus? Loomulikult, siis kui ma enam poes ei olnud. Hea küll katsun vähese veega hakkama saada. Peetri juurde tagasi jõudes püüdsin teda veenda, et ta tuleks rattaga koju. Ei läinud läbi. Nii ma märjad riided-jalanõud jälle selga-jalga panin. Kui mõnus. Tagasi tee ei kulgenud sugugi roosiliselt. Sain loetud meetrid sõita, kui krambid hakkasid pihta. Lisaks kõigele ei olnud mul jõudu ja tahtmist sõita. Üles kaevatud teed juurde ma enam ei läinud. Mõtlesin tagasi teel, et enne külla jõudmist tuleb tõus ja ma ei jõua seda sõita. Mõtlesin, kuidas saaks seda vältida. Põllu vahetee jõudis peaaegu maantee äärde ja mõtlesin ca kilomeetri maanteed pidi minna. Mõte hea teostus võimatud. Vahepeale jäi raudtee ja sellest edasi päris kõrge vall. Mida teha? Raudtee kõrval oli kitsas betooniriba ja mõtlesin, et sõidaks selle peal. Mõni teine päev oleks ma sellega vast hakkama saanud, aga täna oli see ületamatu ülesanne. Kuid edasi oli vaja, kuidagi saada. Ja nii ma tegin midagi, mida ma muidu ei teeks. Nimelt sõitsin jalgrattaga raudtee peal. Sinna olid kivid pandud ja kuidagi moodi kannatas sõita. Ei olnud jah suurem asi, aga sain natukene maad jälle edasi. Kuni oli võimalus minna maantee peale. Mulle tundus koguaega, et ma näen küla, aga see ei taha kuidagi lähemale tulla. Täiesti uskumatu oli see, kui jõudsin lõpuks maja ette. Tuppa tulles istusin lihtsalt diivanil ja ma ei jõudnud ennast isegi liigutada. Kaua ma seda teha ei saanud, kuna oli aeg lastele järgi minna. Kooli juures küsiti, mis minuga juhtunud on, et ma näen väsinud välja. Rääksin neile mis ma tegin ja, et sõitsin esimesel päeval 20 kilomeetrit. Nüüd valutavad kõik kohad. Selle peale öeldi, pole hullu homme sõidad 25 kilomeetrit. Jajah, homme ma olen surnud. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olin. Kunagi ammu..vist. Selle eest on missioon täidetud……pildid on olemas. Nüüd tuleb 14 pildi hulgast 3 välja valida ja see ei saa lihtne olema. Peeter võttis pildi valimise enda peale, vähemalt tegi tema sellega algust. Peeter valis 5 pilti välja. Mina vaatasin samuti üle ja mul oli võrreldes Peetriga üks erinevus. Peeter vaatas uuesti ja tegime muudatuse. Minu valitud läks konkuretsi ja üks teine välja. Siiski jäid 3 parimat veel valimata. Hiljem näitasin lastele meie valituid ja nemad said nendest enda 3 välja valida. Mõlemad lapsed tegid seda eraldi ja neil oli mõlemal 2 tükki samad ja üks erinev. Lõpliku valiku tegime vaadates laste ja endi lemmikuid. Homme lähevad pildid kooli ja järgmine reede selgub, kas meie töid hinnatakse väriliselt. Peale kooli olime nagu ikka õues. Kuigi täna oli tuulisem, kui eile. Marlen käis trennis ja mina vaatasin naabrinaise lapsi. Enda lapsed on suured ja neid pole vaja vaadata. Tegelikult tuli naabrinaine minu juurde ja küsis, kas ma hoiaks tema suuremal (3.a,) silma peal. Ütlesin talle, et loomulikult ja ütlesin, et võin väiksemat ka hoida (6 kuune). Järgmine nädal on „lille ja raamatupüha“, ma ei oska seda teisti tõlkida. Igatahes valmistuvad selleks lisaks koolile ka lasteaia lapsed. Kuna lasteaia lapsed on väiksed (ca 1-3 aastased), siis teevad vanemad osa asju ise ära. Naabrinaine läks teistele appi, aga koos lastega oleks temast vähe kasu olnud. Minul ei võtta tükki küljest teisi aidata. Lõpuks oli kell nii kaugel, et omad lapsed tulid koju õppima. Mina jõudsin tükk aega peale neid koju. Lapsed oli tublid olnud ja osad õppimised olid juba tehtud. Marlenil oli see nädal inglise keele kontrolltöö. Täna said nad hinded kätte ja Marlen sai 8,5 punkti 10-st. Lisaks oli õpetaja juurde kirjutanud excellent (suurepärane). Matemaatikas oli 6,5 punkti 10-st, pole just kõigeparem tulemus. Kuid tervel klassil oli seekordne töö nö aiataha läinud. Kõige kõrgem tulemus oli 7,5, seega Marlen sai päris hea tulemuse. See omakord andis talle motivatsiooni juurde ja loodetavasti järgmine kord tulevad veel paremad tulemused. Kell oli juba palju ja lapsed voodis, aga Peetrit ei kuskil. Lõpuks ta saabus ja tuli välja, et nagu ikka olid viimasel minutil kiired tööd tulnud. Töö oli vaja ära teha, et juht saaks hommikul välja sõita.