28.02.2016

Laste st Gregori plaan ja soov oli, et me läheks tõuke väljakule. Tervet päeva me seal veeta ei tahtnud ja seega otsustasime enne kuhugile mujale minna. Vaatasime natukene ringi ja leidsime kohe, kuhu võiks minna. Leidsime kuidas sinna sõita saab ja nii me peagi teele asusime. Lisaks oli soov lund näha, täitsa tolad. Mida lähemale me soovitud kohale jõudsime, seda rohkem lumiseid mägesid nägime. Kuid kõigepealt tuli minna kohta kuhu oli plaan minna. Tegemist on vana kloostriga, mis on taastatud. Samas kompleksis asub ka kool. Koolimaja juurde me ei läinud, kuna tundus, et seal keegi elab. Kloostri juures tegime tiiru ümber maja, sest sisse ei saanud. Üldse on siin kohad, mis on restaureeritud kinni ja nendesse saab sisse väga harva. Põhimõtteliselt on nad juuli-august avatud ja, siis ka mõned tunnid päevas. Või, siis küla püha puhul. Jõua, siis teada, millal kuskil parajagu püha on. Seega on alati kahju, kui hoonesse sisse ei saa. Kuid pole hullu vähemalt saime toast välja ja nägime midagi uut. Edasi kulges meie tee lume poole. Nägime kauguses mägesid, mis olid eriti lumised. Kõigepealt jõudsime ühele vaateplatvormile, kus peale meie oli veel inimesi. Autod tulid ja läksid, kõik tegid pilte. All orus olid põllud, mis olid rohelised. Kaugemal paistsid mäed, mis olid lumised. Tõeline idüll. Tegime meie samuti pilte ja läksime muudkui edasi. Vaatasin gepsu pealt ja olime ca 1300 meetri kõrgusel. Tee muudkui tõusis ja tõusis. Peagi nägime teeääres silti, et 200 meetri pärast on kindlus. Otsustasime seda vaatama minna. Nagu ka paljudel eelnevatel kordadel ei läinud viit ja meetrid omavahel kokku. Sealt kust oleks pidanud nö ära keerama ei läinud isegi teed. Kuid natukene hiljem tuli tee ja sealt näitas, et kindluse juurde on 2 kilomeetrit. Kuna me juba seal olime, siis otsustasime edasi minna. Laste rõõmuks sai sõita autoga ja nad ei pidanud oma jalgu kulutama. Tee oli sinka-vonka mäest üles, iseenesest täitsa sõidetava asfalt tee. Ainukene mõtte oli, et keegi vastu ei tuleks, kuna tee oli kitsas. Ja tee kõrval olid kraavid. Kedagi vastu ei tulnud ja nii me lõpuks kohale jõudsime. Väljaspool kinnist territooriumi oli kindlusejupp, mis oli amortiseerunud ja seda polnud keegi taastanud. Selle eest aia sees oli suur ja uhke maja. Nojah sinna me samuti sisse ei saanud. Tegime tiiru ümber territooriumi ja nägime, et ühest kohast läheb trepp üles. Kui ei saa eest uksest, siis äkki saab tagant oli meie mõtte. Ronisime kõrgustesse ja üles jõudes ilmnes, et tagant uksest ei saa samuti sisse. Korstna kaudu ei hakanud seekord proovima. Vaade üleval oli võimas, põllud, mäed-lumi. Kuid meil oli jätkuvalt sihtsilme ees ja nii me edasi sõitsime. Ahjah enne tuli kohustuslik söögipaus teha, kuna lapsed olid näljased, nagu ikka. Edasi läks tee mäest alla ja peagi ei näinud me enam kus on see mägi, kuhu minna tahtsime. Tee oli keerutanud ka nii, et nii palju siis sellest mäest. Jõudsime hoopis ühte suuremasse linna ja jalutasime seal ringi. Kodupoole tulles leidis Peeter peeglisse vaadates, et meie otsitud mägi on täpselt selja taga. Tegemist on mäega, mis jääb kuhugile Andorra lähistele või, isegi sinna riiki. Pole hullu, tegime enne antud mäest pilte ja lund läheme vaatama teinekord. Kuigi enne teeääres oli lumi täitsa maas ja lapsed said sellega mängida. Käisime veel mõnest külast läbi ja vaatasime kohalikke ehitisi. Jõudsime veel ühele vaateplatvormile ja sealt leidsime pisikese lumememme. Leidsime mõned matkarajad, kuhu tulevikus jalutama minna. Koju tagasi jõudes oli kohe vaja tõukeka väljakule minna. Gregori sõber tuli ka sinna ja vaatas enam vähem suu lahti uut tõukekat. Gregor suutis sellega kukkuda, aga õnneks õnnelikult. Nimelt käis ta ninali ja alguses tundus, et ta lõi nina ja suu vastu maad. Lähemale minnes tuli välja, et lõi kõigest lõua ära. Seega ei midagi hullu. Marlenil läks ka hästi ja ta sai uue tõukekaga paar tiiru teha. Selline oli meie pühapäev vabas looduses.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

22.04.2016

Lihtsalt üks jutt.