20.03.2016

Hommikul ärgates oli parem tunne, kui eelmistel päevadel. Uni läks ära ja nii ma kööki läksin. Hommikusöök sai söödud ja ühtegi plaani tänaseks ei olnud. Ausalt öeldes ma ei viitsinud isegi mõelda selle peale, et läheks kuhugi. Aeg läks oma rada ja lõpuks tuli mul mõte, mida ma ka teostama läksin. Nimelt tuli mul uni ja ma läksin magama. Panin ukse vahelt kinni ja keegi mind segama ei tulnud. Vahepeal kuulsin, kuidas lapsed tegid kõvemat häält, aga ei lasknud ennast segada. Mingiaeg ärkasin, aga silmi lahti teha ei jõudnud ja nii ma edasi magasin. Lõpuks leidsin ma, et olen vist piisavalt maganud ja ronisin voodist välja. Vaatasin aknast välja ja nägin, et teised lapsed on õues. Ütlesid seda lastele ja peagi olid nemad ka õues. Mina panin toiduahju ja peale hilist lõunasööki läksime kõik koos õue. Õues oli võrreldes eilsega totaalselt erinev ilm. Päike paistis, tuule vaikne ja mis peamine soe. Koju tulime, kui päike läks pilve taha ja jahe hakkas. Lapsed ja Peeter hakkasid puzzlesid kokku panema ja mina tegin taaskord rullbiskviiti. Peeter aitas Marleni ja nende puzzle edenes kiirelt. Mina pidin kõigi toimetuste kõrvalt Gregorit aitama. Ütlesin talle, et ta otsiks teatud värvi tükid välja. Gregor mõned viitsis otsida, kuni ma köögis olin. Peale seda istus ta maha ja teatas, et tal on igav. Üldse ei tahtnud meie puzzle kuidagi edeneda. Meil on raskem pilt ja lisaks on Gregori toas pime. Lõpuks võtsin osad tükid kaasa ja istusin elutoas lauaääres pool ööd. Tükid ei tahtnud kuidagi omakohale minna. Eks ma hommikul püüan edasi teha.