14.03.2016

Jälle on uus nädal käes ja kell helises liiga vara. Oleks tahtnud kauem magada. Seda enam, et eile hommikul tuli samuti vara ärgata. Saaks see nädal juba läbi ja tuleks pühapäeva hommik. Öösel ma eriti magada ei saanud, kuna lapsed köhisid. Hommikul nad ei kurtnud, et midagi viga oleks ja läksid kooli. Mina läksin hommikusele kõnniringile. Ilma oli pilves, puhus kerge tuul, jalad olid kanged nagu tammepakkud. Oh see 7 km oli pikka ja raske, kuid sai lõpuks läbi. Õhtul sadas vihma ja nii me peale kooli koju tulime. Hommikul ütles hoiulapse ema, et ta läheb arsti juurde. Marlenil oli aeg trenni minna ja otsustasin ta sinna saata. Seal kohtusin hoiulapse emaga, kes teatas et tema läheb homme tööle ja toob lapse meile. Mina, ilma midagi mõtlemata ütlesin, et ma ei taha tema last enam hoida. Selle peale läks hoiulapse ema ähmi täis, miks ma talle seda enne ei öelnud. Jah, ma saan aru, et oleks võinud juba ammu öelda..minu viga. Pakkusin talle välja, et ta võiks poolakaga rääkida, et tema hoiaks. Vastuseks sain, et temaga ei räägi ta kindlasti, kuna poolaka laps pidi klassis kõiki peksma. Igatahes jõudsime kokkuleppele, et see nädal hoian ma last. Järgmine nädal on vaheaeg ja, siis on ta ise lapsega kodus. Lisaks rääkis ta, et aprillis oleks samuti 3 nädalat vaja, kuu lõpus lähevad nad Rumeeniasse. Ütlesin, et ma olen selle ajani nõus. Küsisin kas ta ei võiks ühe teise rumeenlasega rääkida, et see aitaks osa päevi hoida. Tema arvas, et nagu nii antud isik ei ole nõus. Koju tulles teadsin, et homme tuleb hoiulaps. Ei läinud kaua mööda, kui ta helistas ja teatas, et eelpool mainitud isik hoiab nüüd tema last. Nojah, minu viga oli see, et ma viivitasin ütlemisega. Tunnen ennast selle kõige pärast halvasti, kuid eelkõige pean ma mõtlema enda laste peale. Lõputult kuulata, kuidas hoiulapsele ei meeldi üks või teine asi on samuti tüütu. Ühesõnaga sai minu lapse hoidmiskarjäär läbi. Eks nüüd läheb küla peal jutt lahti, et ma olen maailma kõige halvem inimene. Suurimaks rääkiaks saab see isik, kes nüüd last hoidma oli nõus. Katsun selle raske aja kuidagi üle elada. Õhtul käisin nagu ikka zumbas. Sinna minnes rääkisin naabrinaisele, mis enne juhtus. Tema tegi mulle selgeks, et peamine on enda laste heaolu ja küsis kas see hoidmine oli üldse kohustus. Kohustus see ei olnud, pigem minupoolne valmidus teist inimest aidata. Zumba aitas mõtted mujale viia ja koju tulles oli juba parem enesetunne.