12.03.2016

Ja ongi laupäeva hommik. Peeter läks tööle, millal ta tuleb seda me ei tea. Gregor tõusis, sõi ja läks oma tuppa. Mina panin riidesse ja läksin hommikusele kõnni ringile. Krt isegi laupäeva hommikul ei saa rahu. Nagu sellest veel vähe oli leidis kaaslane, et me võiks osa maast joosta. Isver, mulle ei meeldi joosta. Nii saigi kõnnitud ja joostud. Peagi jõudis kaaslane järeldusele, et jooksmine ei sobi talle endale ka, kuna võhme on vähe. Ma olen siin natukene kõndimas ja zumbas käinud ja seega on mul võhma rohkem. Mina suutsin ilma hingeldama hakamiseta joosta, kaaslane mitte. Igatahes loodan ma, et nii pea ta joosta ei taha. Koju tulles ilmnes, et Marlen on samuti ärganud ja pahas tujus. Mulle tundus, et selle põhjuseks on haigus, mis on tema sisse pugenud. Nii palju mul julgust-tahtmist ei olnud, et kraadiklaas võtta. Selle asemele hakkasime lastetube koristama. Me ei ole juba ammu mänguasjade kastides inventuuri teinud. See viga tuli parandada. Marlen ei tahtnud sellest midagi kuulda ja vedeles voodis. Gregor suure abimehena kallas kõik õe kastid põrandale. Hakkasime Gregoriga koos asju tagasi panema ja Marlen tuli appi. Hiljem kallas Gregor enda toas samuti kasti tühjaks ja hakkas ise asju tagasi panema. Mis me siis head leidsime? Gregori saak oli tagasihoidlik üks sokk tuli välja. Huvitav on see, et tema paarilist mul kadunud asjade hulgas ei ole. Marleni saak oli palju parem. Ammu kadunud soki leidsime üles, lisaks veel 4 üksikut sokki, retuuse, lühikesi pükse jne. Mulle tundub tihti peale, et keegi „sööb“ harilikke pliiatseid. Mõlemad lapsed küsivad pidevalt uut. Kastidest tuli päris palju kadunud harilikke välja. Lõpuks said vajalikud asjad kastidesse, toad puhtaks ja võisime telekat vaadata. Minu suureks imestuseks jõudis Peeter õigeks ajaks koju. Uskumatu ma ei mäletagi, millal nii läks. Tuli välja, et täna ei olnud palju tööd ja vajalikud asjad sai kiirelt tehtud. Peeter leidis, et Marlenile peab kraadiklaasi panema ja tulemus oli nagu oli arvata. Marlenil oli sellel hetkel 37,4. Selle peale pistis Marlen vinguma, et tema peab nüüd toas olema ja ei saa poodi minna. Peeter ütles selle peale, et nädala tipp sündmus jääb ära. Kuid, midagi ei ole teha. Poodi läksime meie Gregoriga. Huvitav oli see, et meil käis see poetiir kuidagi kiirelt. Käisime mööda minnes kingapoest läbi ja seal ootas tõelin pettumus ees. Nimelt on saapad müügilt ära võetud. Mismõttes nagu??? Ma veel lootsin, et saan hooaja lõpus kõrgesäärega saapad heahinaga. Vot ei saa. Koju tagasi jõudes oli lastel nii heameel teineteist näha, et nad hakkasid igaasja peale viguma. Küll oli vale teleka kanal, küll istus teine diivanile vale kohapeal jne. Peeter arvas, et me võiks linna minna. Marleni rulluiskudele on uut pidurit vaja. Küsisime laste käest kas nad on nõus kahekesi kodus olema. Saime jaatava vastuse ja läksime välja kõrvu ja närve puhkama. Huvitav on see, et lapsed saavad kahekesi kodus olles omavahel palju paremini läbi. Üldse on nad nii suured, et võivad vahel mõne tunni üksi olla. Eks meile kulub ka vahel ära aeg kahekesi olemiseks. Piduri saime ostetud ja mõned tunnid hiljem olime kodus tagasi. Lapsed oli elu ja tervise juures. Marlenil oli 37,9 palavik ja selle vastu andsime talle rohtu. Tavaliselt nii väikse palavikuga me rohtu ei anna. Kuid homme on Marlenil võistlused ja ta peab vormis olema.