07.03.2016

Vara üles hilja voodi, nii see väsimus majja toodi. Nädal algas kohe varajase äratusega, vähemalt meile Peetriga. Peeter pidi vara tööl olema. Lapsed selle eest arvasid, et nendel ei ole kuhugile kiiret. Nii ma nad lõpuks üles ajasin ja hommikusi protseduure sooritama saatsin. Toast läksime mõned minutid hiljem välja, kui muidu. Meie ees läks hoiulaps koos emaga ja see rikkus juba päeva ära. Hoiulapse ema teatas, et tema läheb õhtul arsti juurde ja mina peaksin tema lapse peale trenni võtma. Minul (vastik nagu ma olen) sellist plaani ei olnud. Ütlesin talle, et ma ei saa. Homme on Gregoril katalaani keele kontrolltöö ja temaga on vaja täna õppida. Nii ma hoiulapse emale ka ütlesin ja näha oli tema näost, et ta vihastas minu peale. Ta ütles, et räägib ühe teisega ja, kui tema ei saa, siis pean mina lapse võtma. Krt ma ei pea midagi. Lõpp tulemus oli see, et see teine oli nõus lapse võtma. Kuid see nägu, millega ta mind vaatas ütles rohkem, kui tuhat sõna. Kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida, kuna ükskord pean ma nagunii hoiulapse emale ütlema, et tal tuleb uus hoidja leida. Üldse ei saa ma aru, miks on vaja panna arsti juurde aeg, kui last ei ole kuhugile panna. Pealegi on hoiulapse ema haiguslehel kodus ja ta saaks vabalt päevasel ajal käia. Samas oleks ta saanud ise lapse trennist võtta ja temaga koos arsti juures ära käia. Mulle jääb selline tunne, et ta ei taha lapsega koos olla. Miks muidu on laps terve päeva koolis, kuigi ema on kodus? Lapsed läksid kooli ja mina kõndima. Leppisime ühe tuttavaga kokku, et lähme täna koos, aga tuli välja, et ta ei saagi tulla ja nii ma üksinda läksin. Üksi on igav ja nii ma mõtlesin, et teen lühema ringi. Mingi hetk oli isegi mõte, et teen väga väikse ringi. Kuid lõpuks käisin 4 kilomeetrit ära, pole paha. Koju tulles võtsin tolmuimeja ja tõmbasin põrandad üle. Peale seda oli aeg pesemas käia, pesu kuivama panna ja süüa tegema hakata. Täna on meil menüüs hernesupp. Supp tuli hea ja isegi lapsed sõid. Kuigi alguses nad vaatasid suppi nagu hiinaimet ja palju taldrikusse ei tõstnud. Peeter jõudis koju suhteliselt hilja. Tuli välja, et neil oli hommikul üks haagis sees olnud, mis pidi lõunaks valmis saama. Sellepärast oli vaja hommikul vara kohal olla. Telefon helises ja vaatasin, et mingi võõras number. Mõtlesin veel kas vastn või mitte. Võtsin vastu ja tuli välja, et helistajaks oli õpetaja koolist. Ma olin kuidagi kahe silma vahele jätnud teadmise, et täna ja järgmine esmaspäev ei ole lastel lisa katalaani keele tundi. Lapsed ise seda ka ei teanud ja nii nad sinna läksid. Kuna ma ei läinud neile järgi, siis õpetaja helistas ja küsis kas ma olen kodus ja kas ma tulen neile järgi. Me elame kooli kõrval ja ütlesin õpetajale, et las nad tulevad ise koju. Ise läksin rõdule ja vaatasin, kuidas nad koju tulid. Õpetaja vaatas samuti, kuni nad üle tee tulid. No vot aasta lapsevanema tiitle kuulub taaskord minule. Peale kooli olime nagu ikka õues, kuna väljas oli soe. Seejärel läks Marlen trenni ja peagi Gregor oma õpetaja juurde. Kuna Gregoril on homme kontrolltöö, siis leidsime Peetriga, et ta võiks õpiku õpetaja juurde minnes kaasa võtta. Gregor alguses ei tahtnud seda teha, aga jäi nõusse. Igatahes õpetajaga vaatasid nad teemad üle ja loodetavasti läheb Gregori töö homme hästi. Õhtu kodus möödus nagu tavaliselt. Peeter jõudis enam vähem normaalsel ajal koju ja mina läksin peagi trenni.