04.03.2016

Ongi selle kuu esimene reede käes. Veel kaks nädalat ja, siis hakkab koolivaheaeg. Oh õudust. Selle peale üks tuttav ütles, et terve nädala on lapsed kodus. Minu meelest peaks koolivaheaja ümber nimetama vanemate peavaluks. Kuid sinna on veel mõned nädalad aeg. Seni naudime seda, et on reede ja lapsed läksid kooli, nojah Peeter läks tööle. Mina nagu ikka pidin tegelema kodustetöödega, oh ei lõppe need ka ära. Lugesin ühte toredat lugu. Laps emale: „On ju, et ma olen väga vajalik? Mina määrin-sina puhastad. Mina ajan toad sassi-sina koristad. Minul on kõht tühi-sina teed süüa. Mida sa küll ilma minuta teeksid? Jääksid vist täitsa laisaks…“. Lühidalt see ongi minu elu. Üle mitme päeva oli tuul vaibunud ja väljas oli soe ilm. Peale kooli käisid lapsed trennis ja hiljem käisime tõukeka väljakul. Seal olime kuni väljas läks pimedaks ja viimased sõbrad tulid koos meiega ära. Lapsed ei tahtnud koju tulemisest midagi kuulda (kõik lapsed). Laste arust võiks 24/7 väljas koos sõpradega olla. Koju tulles ei pidanud õppima hakkama ja seega vaatasime filmi. Kuni oli aeg söök valmis teha ja sööma hakata. Magama ei olnud kellegil aega minna, kuna puzzle kokkupanemini on pooleli. Millagi sai Marleni soovil uus puzzle ostetud ja nii nad kolmekesi seda kokku panid. Puzzles on 500 tükki ja selle kokku panek käib juba mitmes päev. Kuna kell oli palju, siis kamandasin lapsed voodisse ja Peeter pidi samuti Marleni toast ära tulema. Oleks nende teha olnud, siis oleks nad selle lõpuni valmis teinud. Tegelikult oli mul endal uni ja tahtsin magama minna. Gregor arvas küll, et ma võin ju magama minna ja nemad lähevad hiljem. Jajah, nende jutu saatel on kindalasti võimalik magama jääda.