31.01.2016

Jälle on pühapäev ja kuhugile ei ole kiiret. Marlen tegi lõpuks oma kodusetööd ära ja seejärel olid nad kordamööda tahvlis. Seda kõike seniks, kuni nad millegipärast kaklesid ja said ülejäänud päevaks tahvli/arvuti keelu. Mõtlesime, et peaks kuhugile jalutama minema ja nii ma kohta otsima hakkasin. Siin ümbruskonnas on päris palju kohti, kus me ei ole veel käinud. Täna valisime välja ühe küla, mis jääb mägedesse ja siit ca 30 minuti kaugusele. Kohale jõudes leidsime koha, kust inimesed käivad vett võtmas. Siin on suhteliselt populaarne käia mägedest vett toomas. Meie ei ole seda kordagi teinud. Täna jäi meil samuti vesi võtmata, kuna polnud kuhugile panna. Selle asemel läksime mööda rada jalutama. Meie puhul on tüüpiline see, et me ei viitsi käia mööda etteantud rada, me peame ikka omamoodi tegema. Nii läks ka täna. Esimene tee, mis keeras ära sealt läksime ka meie. Alguses oli rada olemas ja tundus, et sealt on enne ka käidud. Kuid ühtäkki sai rada otsa, aga meil polnud mõtteski tagasi minna. Nii me mäkke ronimist jätkamise, kusjuures lapsed läksid ees ja näitasid teed. Mäe otsast leidsime ovliivipuu istanduse, mõned mandilid olid samuti. Seejärel võtsime tee eemal pasitva hoone juurde. Juba kodus vaatasime kaardi pealt, et seal peab olema vana kirik. Kunagi ei tea kohale jõudes, kas seal reaalselt ka midagi ees ootamas on. Seekord läks hästi ja hoone oli täiesti olemas. Hoonesse sai sisse samuti minna. Osadesse kohtadesse olid tugipostid pandud, jäi üle loota, et hoone kokku ei varise. Hoones sai käi nö kolmel korrusel. Sees olid ainult seinad ja augud seinas, mitte midagi erilist. Trepid erinevatele korrustele olid hävinud ja nende asemel olid kivid üksteise otsa laotud. Tegime tiiru ära ja tulime tulema. Lapsed leidsid, et parasaeg on sööma hakata ja jalgu puhata. Seejärel vaatasime, kuidas sealt mäe pealt alla saab. Kaks korda ühte rada käia ei ole ju huvitav. Tuli välja, et alla läheb täiesti normaalne tee ja seda me ka kasutasime. Tegime veel tiiru all olnud külas ja hakkasime kodupoole sõitma. Nagu ikka oli meil vaja ka nüüd asju omamoodi teha. Samad teed tagasi minna tundus ebahuvitav arvestades fakti, et tee oli suhteliselt kurviline. Meile tundus, et me peaks teiseltpoolt minnes saama ka koju. Alguses oli kõik hästi, asfalt maas ja puha, kuni läks kruusateeks. Ei ole hullu mõtlesime, kuni tee peal esimene koht oli, kus vesi oli tee sisse lõhe uuristanud. Ei ole ikka hullu. Tee oli kurviline ja ainukene lootus oli, et keegi vastu ei tuleks. Lisaks sellele läks tee otse mäkke, adrenaliin missugune. Mingi hetk jõudsime kohani, kus tees oli suur lõhe sees ja mina läksin auto ette nö teed juhendama. Nii oli Peetril parem ülevaade, kuidas antud lõiku läbida. Peeter ise ütles selle peale, et ei taha ju autot katki sõita. Läksime veel mingiaeg ja otsustasime kaarti vaadata. Tuli välja, et me olime selle ajaga suhteliselt lühikese maa läbinud. Samas ei teadnud me, mis meid ees on ootamas. Igatahes võtsime vastu otsuse tagasi minna. Sinnani olime jõudnud ja seega peaks ka tagasi saama ilma probleemideta. Kas me tegime õieti või mitte seda me ei tea. Tagasi teel nägime ühes kohas viita kirikule ja läksime seda vaatama. Kirikusse sisse me ei saanud, kuid näha olid, et see on korda tehtud. Lapsed ei viistinud isegi autost välja tulla. Nojah, käsime veel mõnest külast läbi ja tulime koju. Kodus oli aeg süüa teha, pesemas käia, telekat vaadata ja magama minna. Homme algab uus kuu koos uute tegemistega.