29.01.2016

Ja ongi käes selle nädala viimane koolipäev, tegelikult ka selle kuu viimane. Ei saa mina aru, kuhu see kuu on kadunud. Päevad/ nädalad kihtuvad mööda nii, et ei saa arugi. Üks mis ei püsiva väärtusega on see, et hommikul tuleb tõusta ja tegutsema hakata. Nagu ikka läks Peeter tööle ja lapsed kooli. Mina selle eest tulin koju hakkasin pesu pesema ja koristama. Täna hommikul kõndima keegi ei läinud ja ma ei viitsinud üksinda samuti minna. Selle eest osad läksid rattaga sõitma, aga seda ma teha lihtsalt ei tahtnud. Üldse on minu rattal üks rehv tühi, ei ole vaadanud kas see on lihtsalt tühjaks läinud või on miski katki torganud. Kuid mina otsustasin nö homse suurema koristamispäeva täna ära teha. Ehk on homme ilus ilm ja saan päeval lastega jalutama minna. Nii ma neile hommikul ka ütlesin, nemad sellest vaimustatud ei olnud. Kuid elame-näeme. Sain mina toad korda. Viimasena pesin köögipõranda puhtakse, tegin endale teed ja istusin diivanile. Seejärel helises tlefon ja Peeter ütles, et ta tahab teed. Tuli välja, et ta läheb linna mingile varuosale järgi. Kuna Peetril on jätkuvalt köha, siis on kasulik juua teed. Loomulikult oli põrand märg ja nii ma varvastel kõndides vee keema panin ja akna lahti tegin. Peetre ütles, et ta tuleb tagasi teel uuesti kodust läbi uue tee järgi. Kusjuures seda ta ka tegi ja nii me maja ees tasse vahetasime. Lõuna ajal läksin lastele kooli järgi, kuid koju tulid ainult nemad. Andsin neile võtmed ja lepisime kokku, et toas pesevad nad käed ja võivad vaadata telekat/arvutit. Lisaks lubasid nad korrralikult käituda. Mind ootas ees vestlus Marleni õpetajaga nö arenguvestlus. Õpetaja on Marleni ja tema tulemustega väga rahul, eriti viimaste kontrolltöödega. Marlen pidi klassis ilusti kaasa tegema, kuulama vaikselt st mitte tundi segama. Samuti pidi ta olema abivalmis, heasuhtleja. Oma tasemelt on ta jõudnud klassikaaslastele järgi. Eelnevatel aastatel oli ta natukene teistest maas. Selleks, et veel paremini läheb peab jätkuvalt harjutama lugemist ja kirjutamist. Marleni eelmise aasta õpetaja oli üks päev tema vihikuid vaadanud ja kiitnud, et käekiri on ilusaks läinud. Eks see pidev harjutamine teeb meistriks. Kui eelnevatel aastatel kirjutati suuremas osas töövihikusse, siis see aasta tuleb igas aines vihikusse kirjutada. Ühesõnaga kirjutamist on palju. Muidugi tuleb õppida juurde ka keelt, kuna vahel pidi eneseväljenduseks sõnu puudu jääma. Koju tulles kuulsin uksel koputust ja see ei saa midagi head tähendada. Ukse taga seisis hoiulapse ema kott käes. Tuli välja, et lapse isale oli just helistatud ja tuleb tööle minna. Kusjuures ma koju tulles just vaatasin, et lapse isa auto on maja ees ja lootsin, et ta ei lähe täna kuhugile. Meie lastel on õhtul peale kooli trenn ja ma lootsin, et saan kauem kodus olla. Vot nii palju, siis lootusest. Küsisin hoiulapse emalt lisaks tõukeratta ja nii meie neile läksime. Kuidagi on kujunenud nii, et õhtuti on kõik tõukeratta väljakul ja ei saa täna ka teisiti teha. Hoiulaps millagi küsis, miks temal ei ole tõukeratast. Tal on ju see olemas, aga ma olen suutnud selle küsimata unustada. Niisiis sai täna viga parandatud. Peeter jõudis koju enam vähem selleks ajaks, kui lapsed hakkasid kooli minema. Neil oli üks auto tulnud padja vahetusse ja sellega olid probleemid tekkinud. Kuid auto pidi ära minema ja nii tuli töö ära teha. Homme on jälle mingi püha ja täna esitavad lapsed koolis erinevates keeltes laule. Juba mõned nädalad tagasi tõlkisime ühe eesti keelse laulu katalaani keelde. Täna tuleb see laul koos teiste esitamisele. Üks ema kooli juures küsis, miks Marlen nii raske eesti keelse laulu valis. Ma ei osanud selle peale midagi vastata ja soovitasin Marleni käest küsida. Ise veel mõtlesin, et tõlkes ei jäänud laul üldse raske. Viimase lauluna kõlas eesti laul ja, siis ma sain aru mida see „raske“ tähendas. Usute või mitte, aga lauldi eesti keeles. Vau. Ausõna võttis sõnatuks. Peab tunnistama, et lastel tuli see väga hästi välja. Laulis terve kool. Laulu lõpus üks ema küsis, kas see oli sinu keeles. Nii, et nüüd saab öelda, et kohalikud on d eesti keeles laulnud. Peale seda käisime hoiulapsega mängukal ja siis läksime tõukeratta väljakule. Laps käitus normaalselt, kuni oli aeg Marlenile-Gregorile järgi minna. Siis ta arvas, et ma võiksin üksinda ära käia, et tema jääb teistega mind ootma. Sellega ei olnud mina nõus, kuna ma ju ei tea, mida lapsed tahavad teha. Läksime koos lastele järgi, viisime nende koolikotid tuppa, võtsime tõukerattad ja läksime tagasi. Teised lapsed ei olnud kuhugile läinud ja nii nad kõik mõndaaega seal toimetasid. Lõpuks läks pimedaks ja tulime koju. Marlen luges hoiulapsele raamatut, kuni tema ema tuli koju. Minu nädal hoiulapsega on selleks korraks lõppenud, uus nädal algab esmaspäeva hommikul kell 8. Lapsed vaatasid telekat, mina panin pikapoisi kartulitega ahju ja nii see õhtu läks. Peeter jõudis tööle koju ja teatas, et homme peab ta kell 8 tööl olema (tavaliselt 8.30). Uksed on vaja lahti teha, et sees parkivad autod saaks välja sõita ja tööle minna. Paariline homme perekondlikel põhjustel ei tule ja seega on Peeter homme üksinda. Küsisin ta käest, kas paanika on juba kohal. Tuli välja, et ei ole, aga küll ta homme koos autodega tuleb. Kuid pole hullu Peeter saab hakkama. Kuna hommikul peab vara ärkama, siis läksime vara magama.