26.02.2016

Marlen läheb ekskursioonile ja nii me talle hommikul süüa-juua kaasa panema hakkasime. Huvitav oli see, et Marlen tahtis võtta mõned üksikud asjad. Tavaliselt võttab ta tunduvalt rohkem süüa kaasa ja tagasi tulles on kõik otsas. Ma ütlesin talle korduvalt, et selle vähese toiduga jääb tal kõht tühjaks. Ja üldse, kui jääb järgi saab tagasi tuua. Selle peale arvas Marlen, et ma võin ju ühe pontsiku juurde panna. Eks koju tulles ole tema esimene lause…kõht on tühi. Lisaks tekkis meil arutelu kas selga peaks panema jope või vesti. Jõudsime järeldusele, et läheb jope, kuna ei tea kuidas ilm on. Hommikul paistis päike, aga siin võib kõik kiirelt muutuda. Peagi oli aeg kooli minna ja lapsed läksid klassidesse. Ja seejärel hakkasid klassid üksteise järel välja tulema. Marleni klass oli viimane. Kotid pandi bussi all olevasse pakiruumi ja seejärel mindi bussi. Õpetajad vaatasid, et kõik istuks ja turvavöö oleks kinni. See kõik tehtud oli aeg viimaseks lehvituseks ja läinud nad olid. Teised emad läksid baari kohiv jooma ja kutsusid mina ka kaasa. Mul oli plaanis kodus koristama hakata ja nii ma hoopis koju tulin. Juba mitu päev mõtlen, et peaks nö pesuruumi korda tegema. Tõstsin kõigepealt jalgrattad ja tõukerattad välja. Tõmbasin põranda tolmuimejaga puhtaks ja seejärel tõstsin kasti virna välja. Kui põrand oli tühi, siis pesin ta puhtakse. Koristamise juures on tore see, et leiab huvitavaid asju, mis meelest läinud. Näiteks leidsin vaarika-mustsõstrasiirupi pudelid. Need sai suvel Eestist kaasa toodud, aga tarvitanud ei ole me veel. Tegemist on koduste toodetega. Õhtul proovisime järgi ja lapsed oleks seda jooma jäänudki. Alguses krimpsutasid ninasid, kui neile pakkusime. Hiljem küsisid ise juurde. Mis ma veel leidsin? Kadunud kinda paarilised tulid välja, hapukapsast on rohkem, kui ma arvasin jne. Vot küünlad hakkavad varsti otsas saama, kuid loodetavasti tuleb enne kevad. Päeval oli Gregor üksinda kodus ja ma ei kuulnud kordagi, et tal oleks igav olnud. Üldse oli nii vaikne, et kohe oli vaikne. Gregor vaatas tahvlis videosid ja tegi mõned mängud. Korduvalt küsis kas kell on juba nii palju, et peab kooli minema. Hoiulapse ema helistas ja ütles, et ta toob lapse koti ära. Mina lootsin juba, et ma ei pea hoiulapsega täna olema. Hommikul ta ema ei öelnud midagi ja ma arvasin, et laps läheb nende tutavate juurde. Eile oli tutavate lapse nende juures ja ma naiivselt lootsin, et täna on vastupidi. Mõlemad perekonnad on rumeenlased ja seega miks nad ei võiks vajadusel teise lapsi vaadata. Lapse ema tuli meile ja ma ei saanud oma pahameelt välja näitamata jätta. Küsisin miks sõbrad ei vaata last ja selle peale tegi ta selgeks, et nemad ei olnud nõus. Ma tean jah, et see pere ei taha hoiulast enda juurde, aga vajadusel võiks ju teisele inimesele vastu tulla. Nojah, mis teha eks ma katsun selle ühe õhtu üle elada. Käisin hoiulapsel järgi ja läksime bussi ootama. Üks tuttava küsis mu käest, kus Gregor on. Esimese hetkega mõtlesin, et unustasin talle järgi minna. Siis tuli meelde, et Gregorile tuleb treener järgi ja nad lähevad trenni. Eriti andekas olen, eks ole. Buss jõudis lõpuks kohale ja lapsed tulid välja ja võtsid oma kotid. Küsisin Marleni käest, kuidas läks ja temas vastas, et igav oli. Rohkem ei olnud mul aega temaga rääkida, kuna treener ootas ja oli aeg minna. Mina jäin hoiulapsega välja ja kuulasin tema vingumist. Tema tahtis koos oma sõbrannaga olla, aga nemad läksid teisele väljakule. Tema sõbranna on sellest perest, kes teda hoida ei tahtnud. Lõpuks hakkasid kõik ära minema ja nii läksime meie ka teisele väljakule. Kuni kell oli nii kaugel, et tuli oma lastele järgi minna. Hoiulaps muidugi vingus, miks ta peab kuhugile minema ja tema võib üldse oodata, kuni ma tagasi tulen. Mõned korrad olen ma ta teistega jätnud, aga kuna ma ei tea, mida mu oma lapsed tahavad teha, siis võtsin ta kaasa. Oma lapsed tahtsid toast söögi ja tõukekad võtta ja õue minna. Nii me samasse kohta tagasi läksime. Kuidagi on välja kujunenud, et reedeti on vanemad lahke ja lubavad lastel kõrval olevast poest kommi osta. Mul üldjoones ei ole raha kaasas ja lapsed ei tule küsima, kas nad võivad ostma minna. Vahel on mul kotis kommi ja alati on kodus võimalus komme süüa. Kuna me eile käisime poes, siis oli mul taskus sente ja nii ma need lastele andsin. Nemad läksid poodi shoppama ja mina prhati prügikasti viskama. Tagasi teel teiste juurde vaatasin, kuidas laste pall veereb minupoole. Tahtsin palli peatada ja neile tagasi lüüa. Ja seda ma ka tegin. Nii, kui ma jala üles tõstsin käisin ma selili. Ei saanud aru??? Teised nägid seda, hüüdsid mind ja tulid joostes minupoole. Kõigil mure, mis juhtus. Mina jõudsin ainult mõelda, kui piinlik. Tõusin püsti, teised rahunesid selle peale maha. Tunne oli selline nagu oleks jää peal olnud. Uute saabaste tallad on libedad ja tänu sellele ma pikali käisin. Selleks hetkeks leidsin ma, et parim on olukorra üle naerda. Jõudsime koos järeldusele, et parem on, kui ma jalgpalli edaspidi ei mängi. Käsi sai natukene kriimustada ja konsaplekk kannatada, aga muidu jäin ellu. Kes teeb, sel juhtub. Päeva olulisemaks teemaks oli see, et homme hakkab lund sadama. Meile ei pidavat sadu jõudma, aga lähedale küll. Kõrval külla omavalitsus andis välja paber, kus jagati inimestele soovitusi, kuidas külma ja lumega toime tulla. Soovitati olla soojas toas ja välja mitte minna. Nojah, mina loodan, et lund ei tule ja homseks lubatud vihma elame lihtsalt üle. Peeter rääksi samuti, et homme hakkab lund sadama. Elame näeme.