23.02.2016

Mõni päev on kohe tore ärgata eriti, kui teada, et täna on koolipäev. Lapsed ise olid ka rahul, et saavad kooli minna. Neile jätkuvalt meeldib seal ja loodetavasti nii jääbki. Mina tuli koju ja pesin pesu, koristasin tube ja tegin süüa. Kuna täna on meestepäev, siis otsustasin lihapirukaid teha. Panin taina kerkima ja hakkasin sibulat, küüslauku ja hakkliha praadima. Ma ei tea isegi, miks ma tollel hetkel ei mõelnud, aga tegin akne lahti. Ventilaator töötas ja aken oli lahti ja samas kerkis tainas. Alles, siis ma taipasin tainas ei taha tuule tõmmet….krtkrtkrt. Kuidas saab üks inimene nii loll olla, vat sellest ma aru ei saanud. Panin akna kinni ja jäin parimat lootma. Njah, lootus sureb viimasena, aga tainas oli aiataga. Kahju oli tainast ära visata ja nii ma hiljem sellest küpsetama siiski hakkasin. Kusjuures ma ei ole kunagi midagi sellist enne teinud. Tuleb tunnistada, et lõpp tulemus sündis süüa, aga midagi nii kehva ei ole ma ammu teinud. Isegi Peeter küsis, mis tainaga juhtus. Tahad hästi teha, aga läheb metsa. Peale kooli sai jälle väljas olla ja riideid tolmuseks teha. Kogu küla lapsed on tolmused. Mingi päev pidi vihm hakkama sadama ja ehk, siis saab tolmust lahti. Mina igatahes ütlesin lastele, et nende riided pesumasinasse ei lähe. Välja minnes juba lugesin sõnad peale, et ei ole vaja pikali vista. Kuid kas keegi kuulab mind… mina ise kuulan ennast.