18.02.2016

Kõigepealt ei tulnud mul und, siis ärkasin iga natukese ajatagant. Ja, siis hakkas kell helisema. Toas oli pime, kuna kell oli alles 4.30. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara pidin ärkama. Nagu ikka tuli söök-jook valmis teha ja Peeter äratada. Ei ole vaja kaks korda arvata, et ka tema ei tahtnud ärgata. Kuid, mis teha tuleb tõusta ja appi minna. Tee saab pikk olema ja päev samuti. Mina läksin voodisse tagasi ja nagu arvata oli und ei olnud. Mõtlesin, et tõusen üles. Kuid minda ma sellisel kellaajal pihta hakkan. Vot seda ma ei suutnud välja mõelda ja nii ma voodis keerutasin. Huvitav oli see, et voodis oli ruumi, keegi ei trüginud. Vahepeal jäin magama, aga ärkasin mingite imelikke unenägude peale. Lapsed olid enne kella üleval ja mulle tundus, et nad ei saa aru mis toimub. Lõpuks hakkas kell helisema ja tuli jälle voodist välja tulla. Lastele ütlesin samuti, et on aeg ärgata. Nad vaatasid mind selle peale eriti imelike nägudega, et mis mõttes nagu. Marlen küsis mis kell isa eile koju tuli. Ja nii ma neile seletasin, et hilja ja juba ammu läks tööle. Sellega oli teema läbi. Täna jätkub karnevalinädal ja poisid-tüdrukud peavad vastaspoole riided panema. Gregor teatas konkreetselt, et tema seda ei tee. Kuigi ma olen juba mitu päeva teda püüdnud veenda seda tegema. E aidanud isegi see, et pakkusin kommi ja sokolaadi. Marlen pani venna pluusid selga, nokamütsi pähe ja oligi valmis. Koolis oli näha, et palju poisid olid seelikutega, osadel isegi parukad peas. Tüdrukud nokkamütsidega ja vuntsidega. Peeter jõudis nö poole lõuna pealt koju. Riided seljas olid kõik märjad. Tuli välja, et tee peal sadas vihma, lörtsi ja lind. Kohapeal olid lombid maas ja auto oli pargitud nii, et sai veelombis vedeleda. Loomulikult sadas kõik võimalike nähtusi taevast alla, kui oli vaja tööd teha. Polnud hullu riided läksid pesumasinasse. Peeter sai auto nii palju korda, et see sai koormata maha andma sõita. Kunagi hiljem jõuab auto siia ja eks, siis on rohkem aega remondiga tegelemiseks. Peeter sõi ära ja ma arvasin, et ta läheb magama, kuna siesta lõpuni on veel aega. Peeter teatas hoopis, et ta läheb tööle. Keegi talle helistanud ei olnud, et küsida kuidas tal läheb või kaugel ta on. Kuid mine tea, millal bussi vaja kellegil läheb. Enne, kui ma arusain oli Peeter läinud. Lapsed tulid nagu ikka koolist ja jälle kord olime nendega väljas. Ilm ei olnud suurem asi ja seega me kaua väljas ei olnud. Koju tuli koos naabrinaise ja tema lastega. Lapsed läksid tõukeratastega ees ja meie järgi. Ütlesin talle, et tahaks ilma pereta puhkusele minna, nii nädalaks. Selle peale tema vaatas mind ja ütles, et tema läheks vähemalt aastaks. Hetk hiljem arvas ta, et isegi paar nädalat oleks hea. Marlen kuulis meie juttu ja ütles, et küll me ükspäev lähme reisile…Eestisse. Njah, see ei ole ju see, mida ma mõtlesin. Ütlesin Marlenile, et ma ostan endal lennukpileti kuhugile, läheks ja naudiks elu kuskil hotellis. Võtaks päikest, käiks ujumas, jalutamas, naudiks toitu ja seda kõike rahus ja vaikuses. Naabrinaine vaatas, mõtles ja küsis kas ta võib minuga kaasa tulla. Eks ole, seltsis ikka segasema. Mõte on hea, aga teostus kehv, kuna selleks on kõigepealt raha vaja. Seega meie plaan reisile minna jääb hetkel raha ootama. Peeter jõudis õhtul enam vähem normaalsel ajal. Kuigi ma arvasin, et tal lubatakse varem tulla, kuna ta läks nii vara hommikul tööle. Paraku on vaja üks haagis ära lõpetada ja aega on vähe. Tagasi minnes oli paariline küsinud, miks Peeter nii hilja kohale jõudis. Ja üldse, miks ta nii palju kilomeetreid maha sõitis. Raske on kiiremini kohale jõuda, kui on teetööd, kiirusepiirangud ja halb ilm. Õhtuks olime nii väsinud, et kell 10 läksime magama.