17.02.2016

Vaenane nimega kell oli see, kes unenägude maalt reaalsusesse tõi. Algamas on jälle uus ja huvitav päev või, siis ka mitte. Seda, mis päev toob näeme me alles hiljem. Koolis jätkub karnevalinädal ja tänane teema oli näovärvimine. Kuna lapsed olid varakult üleval, siis oli neil aega oma soove mulle esitada. Marlen tahtis, et tema näol oleks ämblik, ämblikuvõrk, luud ja silmade juures jooned. Gregor selle eest tahtis tumedat nägu valgete kriipsudega suu juures. Valget mul ei olnud, seega tegin halliga. Mõlemale näod sobisid ja nii nad kooli läksid. Kooli õu oli erinevaid näomaalinguid täis. Panin köögis veekeema ja läksin toa poole. Kuulsin, et keegi tuleb mööda koridori meie ukse poole. Sammud tundusid võõrad. Kolistati võtmetega ja ma vaatasin uksesilmast välja. Mingi naine tuli ja pani võtme meie lukkuauku ja hakkas ust lahti keerama. Mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean kas ukse avama ja küsima, mida ta tahab või mitte midagi tegema. Lasin tal natukene aega ukse taga kolistada ja tegin ukse lahti. Selle peale vaatas mulle vastu ehmunud nägu. Järgmisena keeras ta pea ukse kõrval asuva tähe poole, vaatas naabrite ust ja uuesti mind. Seejärel ta küsis, kas see ei olegi 2 korrus. Ei olnud jah, kõigest 1. Tuli välja, et tegemist oli meie ülemise naabriga, kes ajas korrused segamini. Ta ise ütles ka, et kuidagi kiiresti jõudis ukse juurde. Vabandas ette ja taha. Peeter jõudis lõunaajal hiljem koju, kui tavaliselt. Tuli välja, et temast oli eile puudust tuntud. Neil käivad ühe firma autod rmondis ja mõned päevad tagasi Peeter tegi ühte autot. Täna tuli see auto tagasi, kuna eelmine kord ei saanud probleemi lahendada, kuna puudusid vastavad vahendid. Paarimees hakkas tegema, ag ata ei teadnud, kuidas see täpselt käib. Selle peale oli küsitud, kus see teine mees on, kes teab ja oskab. Tore ju, kui keegi sinust puudust tunneb, järelikult oled vajalik. Peale koolis olime jälle õues ja käisime tõukeratta väljakul, kuni Marlenil oli aeg trenni minna. Tulime Gregoriga tuppa, kuna tal oli vaja eilne ja tänane kodunetöö ära teha. Sellega sai ta suhteliselt kiirelt hakkam. Seejärel hakkas tal igav ja ta tuli kööki ja seletas vahetpidamata. Ausõna mul hakkasid kõrvad valutama. Gregor tahtis tahvlisse minna, aga ma ei lubanud enne, kui ülesanded üle vaatan. Kohe mul neid aega vaatama minna ei olnud, kuna tegin süüa. Mul oli plaanis teha kanasuppi ja nii ma kanakoivad välja võtsin. Lõikasin ülemise osa ära ja kintsutükid plaanisin marinaadi panna. Panin puljongitükid keema ja hakkasin kintsudega tegelema. Tundsin mingit imelikku lõhna, nuusutasin ja kana haises. Gregor tuli kööki ja lasin tal ka nuusutada, tema leidis samuti, et pahalõhn. Kogu kana lendas prügikasti. Huvitav on see, et säilivusaja lõpuni oli veel aega. Ma olin viimane kord laisk ja ei pannud asju sügavkülma, vaid jätsin lihtsalt külmkappi. Ma ei saagi aru, miks juhtus. Igatahes järgmine kord olen targem ja panen sügavkülma. Marlen jõudis trennist koju ja hakkas õppima. Eile oli tal inglise keele kontrolltöö ja selle eest sai ta 8,5 punkti 10-st. Iseenesest väga hea tulemus. Oleks veel parem tulnud, kui ta viitsiks õppida. Lapsed läksid magama ja Peetrit ei olnud kusagil. Lõpuks kuulsin ta samme trepikojas ja samuti kilekoti krabinat. Selge Peeter toob mustad riided pessu. Peeter asutas uksest sisse ja tal olid üldse tööriided seljas. ??? Mis, siis nüüd toimub ei saanud ma aru. Tuli välja, et ca 300 kilomeetri kaugusel läks ühel autol vedru katki ja ta peab seda minema remontima. Auto on vaja saada sõidukõlblikuks. Õnneks ei ole seda vaja kohe teha. Vaid Peeter peab hommikul hiljemalt kell 5 välja sõitma. Nii, et homme saab vara ärgata ja seega tuleb kogu päev uimane. Ma juba kujutan ette, kuidas ma peale Peetri ärasaatmist lähen voodisse ja magama ei jää.