14.02.2016

Ei saa mina aru, kas Gregor ei taha või ei viitsi magada. Ärkasin selle peale, kui Gregor läks vetsu. Seejärel läks ta voodisse tagasi ja ootas tükk aega enne, kui tule ära kustutas. Ma pidin juba püsti tõusma ja ise kustutama minema. Natukene läks aega mööda, kui ta läks uuesti vetsu, kuigi põhjust ei olnud. Kõike seda tegi/teeb ta selleks, et teised üles ärkaks. Gregori idee kandis vilja ja Marlen ärkas üles. Gregor tuli küsima kas nad võivad üles tõusta. Mida siin enam tõusta on, kui te juba üleval olete. Iseenesest võiks tõusta nädalavahetusel vaikselt, et teised saaks magada. Hetkel on seda liiga palju tahetud…paraku. Peale hommikusööki tuli küsimus, mis me täna teeme. Eelmine nädal leppisime kokku, et seekord mägedesse ei lähe. Mõlema lapse valikus oli minna Andorrasse ja see oli juba eile Peetri valik. Peeter juba eile ütles, et kui homme on kehv ilm, siis võiks sinna vaheldusemõttes minna. Nojah, mis siin ikka salata rumm on ka otsas. Vahel on hea väike klaasike peale pikka ja väsitavat päeva võtta. Muidugi müüakse siin ka rummi, aga hinnad on hoopis teised. Ja pealegi odavalt tankida on ka tore. Niisiis mõeldud-tehtud, riidesse, autosse ja teele. Huvitaval kombel sinna minnes erilisi sõiudmeistreid ei olnud. Kuigi jah päris ilma nendeta ka ei saanud. Selle eest nägime, et vastutulevas reas on ummikud, kohati liiklus seisis. Tore küll, saime juba varakult aru, et pärast ootab meid sama jama ees. Poe parklas oli isegi kohti ja sai auto pargitud ja poes käidud. Huvitaval kombel ei olnudki suurt trügimist. Vahel on nii, et ei mahu riiulite vahel käima. Tänase päeva parimaks vaatepildiks oli see, kui meie pere „kiilakad“ juukseharja ostsid. Ma muidugi vabandan meie pere „kiilakate“ ees, et neid nii nimetan. Kuid ma ütlesin neile seda juba poes ja nad ei pannud pahaks. Juukseharja ostjateks olid Marlen ja Peeter. Marlen kahjuks on pärinud isa juuksed, kuigi oleks võinud minu omad saada. Samas ei ole paksude juustega elu üldse kerge. Selle eest on Gregoril paksud juuksed. Igatahes on Marleni vana hari omadega läbi ja ta tahab juba mõndaaega uut. Peeter selle eest kasutab harja habeme kammimiseks. Kuigi ta võiks selle jubeduse mahaajada, aga minu „silmarõõmuks“ ta seda ei tee. Kusjuures see habe kasvab juba eelmise aasta juulikuust alates. Enne kasutas Peeter minu harja, aga ma panin selle ära. Ei meeldinud mulle, et sealt pidevalt habemekarvad pudenesid. Nii, siis vaatasid kaks kiilakat harju ja ei osanud valida. Samas süüdistasid nad mind, et ma ei ole üldse osavõtlik ja ei aita neil valida. No ma natukene püüdsin neid juhendada, aga suurem osa ajast tegi olukord mulle lihtsalt nalja. Lõpuks suutsid nad juukseharja välja valida ja saime edasi minna. Hambapasta, shampoonid, dussigeelid ja kõik muu vajalik sai ostetud. Tankimas käisime samuti ja liiti hind oli 0.77, pole paha. Kuna me teadsime, et väljas on ummikud ja sõit võtab aega, siis asusime aegsasti kodupoole teele. Enne piiri käivad tee tööd ja üks hetk läheb tee ühereliseks, mis tekitab palju segadust. Samuti ei saa palju juhid aru, miks neid vahele ei lasta. Meile keeras üks mutt (tundus, et joobes või uimas) lihtsalt ette. Vaatas veel otsa ja tegi nägu, et nii peabki olema. Kui sõidaks mingi vana ja koleda autoga, siis oleks teda lihtsalt vahele lasknud. Tõenäoliselt oleks ta siis otsa sõitnud. Kuid meil ei ole tahtmist autot mingi ajuhiiglase pärast katki teha. Igatahes jäi see auto mõneks ajaks meie ette ja oli näha, et juht käitus väga närviliselt. Vahepeal tuli teel jälle muudatus ja kõik pidid teise ritta minema ja nii saime me ees olnud autost jälle mööda. Piir ületatud, keegi kontrollida meid ei tahtnud jäi üle loota, et nüüd saab sõitma hakata. Prääks vale vastus. Sõitma ei saanud üldse hakata, sest autod lihtsalt ei sõitnud. Enam vähem pargiti keset teed. Vahepeal kulgesime maantell 10 km/h, kui juba 50-60 km/h oli, siis see võrdus kihutamisega. Mingid hetked said lihtsalt seistud ja seda tedamata põhjustel. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks inimesed sõidavad autoga, kui nad reaalselt ei saa sõidetud. Sai tehtud hulgim mööda sõite ja lõpuks enne, kui koju jõudmist sai normaalselt sõita. Kokku kulus 125 kilomeetri läbimiseks 2 tundi. Nii pea soov naaberriiki minna ei ole. Kodus tuli nagu ikka süüa teha, lapsed puhtakse pesta ja magama minna.