12.02.2016

Muudkui sajab ja sajab ja lõppu näha ei ole. Hommikul välja vaadates ilmnes, et täna ei tule taaskord kõndmisest midagi välja. Selle asemel tulin koju ja tegin ära, mis vaja. Seejärel võtsin vardad kätte ja jätkasin kudumist. Arutasin üks päev Marleni kampsuni üles ja mõtlesin talle seeliku teha. Peaaegu pool oli valmis, kui lapsed koju tulid. Marlen vaatas seda ja küsis, kuhu ta selle seelikuga läheb. Ja, siis tuli ta hoopis mõttele, et ma võiks talle säärised teha. Arutasin tehtud töö üles ja hakkasin sääriseid kuduma. Eelmine nädal ostsime Marlenile sokkide jaoks lõnga ja otsustasin hoopist sellest teha. Sokke ei saanud kuduma hakata, kuna poes ei olnud sokkivardaid müügil. Ma üks aasta tõin enda omad Eestist kaasa, aga kohale jõudis ainult 1. Sääriseid saab kududa ringvarrastel, eks näis mis välja tuleb. Peale kooli sain taaskord tund aega rohkem kodus olla. Lapsed läksid peale kooli trenni ja tulid hiljem ise koju. Väljas sadas jätkuvalt vihma ja nii me kuhugi minna nagunii ei saanud. Mõned nädalad tagasi ostsime Marlenile raamatu, aga tookord jäi mainimata miks seda kiirelt vaja oli. Nimelt käis täna raamatu autor koolis lastega rääkimas. Selleks oli vaja antud teos läbi lugeda. Lapsed said autorile küsimusi esiatada ja lisaks said kõik soovijad autogrammi raamatusse. Marleni esimene autogramm. Antud raamatul on teine osa veel ja Marlen avaldas soovi, et me võiks selle osta. Mis meil saab olla selle vastu, põhiline, et laps tahab lugeda. Ja meile tundub, et tänu sellele raamatule on ots lõpuks lahti tehtud. Õhtul võttis Gregor sama raamatu kätte ja hakkas lugema. Kuna väljas oli kehv suusailm, siis vaatasime lastega telekat. Peeter jõudis enam vähem normaalsel ajal. Tuli välja, et neil pidi boks autosid täis olema ja homme on tööd palju. Mis neil kõigil vaja teha on seda ta veel ei teadnud.