07.02.2016

Pühapäeva hommik tähendab seda, et saame kõik koos hommikust süüa. Seejärel tegi Marlen oma kodusedtööd ära ja Gregr samuti. Nüüd jäi veel mõelda, mida me täna teeme. Marlen arvas, et me võiks turule minna, et ta saaks uute saabastega eputama minna. Meie ülejäänud laitsime selle idee maha ja otsustasime hoopis mägedesse minna. Võtsime kaardi lahti ja hakkasime sobivat kohta otsima. Leidsime nii mõnegi koha, kuhu võiks/tasuks minna. Ainukene mida me ei leidnud oli see, kuidas sinna saab. Kuskil mägede vahel on kindlus/klooster misiganes varemed, kuid ühtegi teed mis sinna läheks ei ole kaardi peal näha. Samas tahaks enne teada, kui pikk maa on, sest lapsed ei viitsi/jõua/taha liiga palju käia. Ja, kui peab liiga palju mäkke ronima, siis nad hakkavad samuti vinguma. Jätsime need kohad hetkel kõrvale ja uurime hiljem, kuidas nende juurde saab. Vaatasime hoopis teist kaarti, kus olid matkarajad välja toodud. Juures oli, kui pikk mingi lõik on ja mida kus näha saab. Mõeldud tehtud sinna me läheme oli üksmeelne otsus. Mina läksin kööki ja hakkasin süüa kaasa panema. Marlen on meil alati näljane ja temale tuleb kõige rohkem süüa võtta. Huvitav oli see, et täna tahtis ta kõigest 2 võileiba, tavaliselt peab vähemalt 3 olema. Gregor võttis nagu alati 2 võileiba ja meie Peetriga ainult puuvilja. Asjad koos võis teele asuda. Sõit võttis natukene aega ja lõpuks olime enam vähem õiges kohas. Me ei olnud kindel kas oleme õiges parklas. Kuid eemal näitas viit matkarajale ja otsustasime mööda seda minna. Millegipärast kohapeal nett ei toiminud ja me ei saanud kontrollida, kas on ikka õige koht. Samuti ei jätnud me meelde, mis on raja nimi kuhu me minema pidime. Üldse ei saa ju kõiki asju korraga ja õieti teha. Mingisugune spontaansus peab alati olema. Nii me mööda rada hakkasime minema. Tee läks muudkui üles ja ikka üles. Positiivne asju juures oli see, et tegemist oli asfalt teega. Lapsed oli rahul, kuna nad võtsid kaasa päevalilleseemneid ja sõid neid. Ilm oli samuti päikseline ja nii me muudkui läksime. Jõudsime kohta, kus viit näitas, et tuleb paremale ära keerata ja mõned kilomeetrid edasi minna. Alla näitas mingi kohani, kuhu me peaks jõudma on 3 kilomeetrit. Mis see, siis käia ei ole. Selleks hetkeks, kui me viidani jõudsime oli 1,2 kilomeetrit selja taha jäetud. Otse edasi ei näidanud viit midagi ja nii me ära keerasime. Asfalt tee sai läbi ja kruusa tee koos korraliku tõusuga algas. Tõusa oli vaja ca 500 meetrit, aga see oli väga raske. Sisuliselt tuli kogu see maa otse üles minna. Lõpuks olime kõik üleval ja nautsime vaadeta. Ümber ringi mäed, vaikus ja ei ühtegi inimest. Leidsime neli üksteise peale pandud kivi, kus olid erinevate radade nimed peal. Kuna me olime juba nö ühe raja järgi tulnud, siis läksime mööda seda edasi. Ülejäänud tee läks mäest alla. Edasi jõudsime metsa vahele jajah just metsa. Pole ma ei tea, mis ajast metsas käinud ja see oli midagi hoopis teistsugust. Õhk oli juba teine ja meid ümbritsesid männid. Meie läksime muudkui edasi kuni päike läks mäe taha peitu, jahedaks läks. 3 kilomeetrit oli ammu täis, kui jõudsime järgmise viidani. Tee läks 2 nö meie suunda näitas 10 minutit ja teise 25 minutit kõndimist. Meie valisime loomulikult oma tee ja edasi ka läksime. Juba mõndaaega olime kuulnud, kuidas vesi kuskil vuliseb, aga ei näinud kuskohas. Peagi jõudsime me veeni. Ilmnes, et meie rada läheb täpselt sealt üle. Õnneks oli tegemist madala kohaga ja seal olid kivid pandud. Saime kõik kuiva jalaga üle ja lootsime, et nüüd läheb ainult paremaks. Ehee, mööda panime aina hullemaks läks, kuid me lohutasime, et ükskord läheb ikka paremaks. Ka seekord panime mööda, sest aina hullemaks läks. Vett saime korduvalt ületada ja lõpuks tuli mööda märgasid kive üles-alla ronida, kuna mööda vett ei saanud käia. Minu suurimaks hirmuks oli see, et keegi kukkub vette ja tagasi auto juurde on pikk maa. Kuid tegime koostööd ja kõik jäid kuivaks. No meie Gregoriga saime varbad märjaks, aga ei midagi hullu. Vee vulin tuli aina lähemale ja ma läksin ees vaatama, kas nö nurgatagant edasi saab. Ei ole ju mõtet lapsi mööda märgasid kivi edasi viia, kui ei tea kas edasi saab. Mis mind ees ootas oli see, et vesi oli kõrge ja voolas mööda mäge alla. Edasi sealt ei saanud mingil juhul. Läksin tagasi ja ütlesin seda ka teistele. Peeter käis ja vaatas samuti, et siit ei saa me kuhugile. Hakkasime tagasi tulema, kui Marlen nägi mäenuki peal köit. Tuli välja, et me läksime muudkui edasi ja ei pannud rajatähist tähele. Peeter leidis, et parem on, kui ta läheb vaatab kas me saame sealt edas. Ronida tulid päris palju ja kohe see tee lastega ettevõtta tundus riskantne. Peeter ronis köie ja metallist pandud astmete abil üles ja kadus kuhugile, st meie teda alt ei näinud. Peeter vaatas üleval ringi ja ütles, et võib olla sealt saab läbi, aga lastega võib raskeks minna. Peeter arvas, et me võime ju üles ronida, aga juhul, kui peame tagasi tulema, siis alla tulek lastega on väga raske. Nimelt olid astmed pandud nii suurte vahedega, et lapsed ei oleks saanud ei üles-ega alla. Võtsime vastu otsuse, et läheme tuldud teed mööda tagasi. Lisaks kõigele teadsime, et valget aega on jäänud paar tundi ja pimedas kuskil mäe otsas olla ei taha. Tagasi teel tuli taaskord kõik märjad kivid ja vesi ületada, kuid saime ka sellega hakkama. Mingi aeg hiljem tulid meile inimesed vastu ja mulle tundud, et nad vaatasid meie imelike nägudega. Seda sellepärast, et olime lastega sellises kohas. Nemad ju ei teadnud, et me ei tulnud kuskilt kõrgelt alla. Kuid pole hullu, tähtis on see, et meeleolu oli hea. Lapsed olid natukene väsinud ja tahtsid koju minna, kuid nad said aru, et see võtab natukene aega. Vahepeal sai väike eine võetud ja peagi tuli ka päike mäe tagant välja. Lastel oli igatahes nii palju energiat veel, et nad jõudsid joosta. Auto juurde jõudes ilmnes, et me olime kõigest 9 kilomeetrise ringi teinud. Seejärel oli aeg koju tulla. Kodus vaatasime kaarti ja saime teada kuhu me tegelikult pidime minema. Tuli välja, et me ei pannud palju mööda. Me ei pidanud asfalttee pealt ära keerama, vaid otse edasi minema. Nii lihtne see oligi. Kuid alati on võimalus tagasi minna. Mõned pildid tänasest!