04.02.2016

Kuna mul on jätkuvalt nohu, siis kõndima ma see nädal ei lähe. Üldse oli hommikul väljas külm. Termomeeter näitas 0, aga tundus, et on rohkem. Hiljem tuli päike välja ja läks soojemaks. Mul on plaanis üks „asi“ õmmelda ja sellega ma tegelema hakkasin. Viimane kord, kui õmblesin, siis masin tegi trikke. Nüüd on masin mitu nädalat saanud oma käitumise üle järele mõelda ja loodetavasti on koostöö aldis. Lõikasin kõigepeale vajalikud tükid välja, mis võttis terve igavika. Igatahes pöial oli selle töö järel tuim. Istusin masina taha ja hakkasin õmblema. Mõned sentimeetrid sain tehtud, kui niit tuli nõela tagant ära, ikka juhtub. Panin tagasi ja kordus sama asi ja nii mitu korda. Kuna ma ei ole suurem asi mehhanik, siis ei osanud ma midagi teha. Vahetasin niidi ära ja seejärel sain natukene õmmelda, kuid mitte palju. Kui ma olin ca 100 korda niiti tagasi pannud oli kaks võimalust. Ma kas panen masina ära või viskan aknast välja. Otsustasin esimese kasuks. Hiljem küsin Peetri käest, milles võib viga olla. Peeter arvas, et nõel võib valesti olla või, siis liiga kõrgel. Eks ma homme proovin uuesti ehk on rohkem õnne. Mida ma õmblen ma hetkel ei ütle, vaatame mis kõigepealt välja tuleb, kui üldse tuleb. Hetkel mulle tundub asi lootusetu. Peale kooli sain jälle olla ainult oma lastega. Hoiulaps oli oma emaga väljas ja ema pidi iga tema hüüde peale jooksma. Minuga ta õnneks nii ei tee, tegelikult ma ei lase endaga nii teha. Oma lapsed ei tee mul ka nii, et hüüavad ja mina pean jooksma. Kui nad midagi tahavad, siis tulgu ise. Jah, ma tean et olen õudne lapsevanem. Gregoril oli jälle mingi vastik kodunetöö. Ette oli antud mitme tähega peab sõna olema ja ise tuli vastus leida. Küsimused olid nii ajuvabad, et me kolme peale ei suutnud kõigile vastust leida. Kusjuures google ka ei aidanud.