18.01.2016

Kui öösel vähe mgada, siis on täiesti loomulik, et hommikul on uni kallal ja tahaks magada. Paraku algas uus nädal ja tuleb tõusta ja tegutsema hakata. Peeter läks tööle, lapsed hakkasid sööma ja mina sorteerisin pesu, et pesumasin tööle panna. Järksu keegi koputas. Tegin ukse lahti ja seal oli hoiulaps koos emaga, vaatasin nid imeliku näoga (vähemalt mulle tundus nii). Igatahes sai lapse ema aru, et midagi on imelikku ja küsis kas ma ei helistanud sulle eile. Ütlesin, et ei helistanud. Selle peale ütles ta, et hommikul mõtles t aise ka, kas helistas või mitte. Peamine on ju see, et ma olin kodus ja ta sai lapse siia jätta. Gregoril on pildistamine ja seega tuli ta viisakalt riidesse panna. Gregoril oli alguses oma idee, mida panna, aga lõpuks sobis talle ka minu pakutud. Suurimaks probleemiks said hoopis jalanõud, Gregor teatas, et tema paneb tennised. Mina vastu, et need ei sobi ja tuleb kingad panna. Suure kisa peale said kingad jalga ja Gregoril oli selle peale tujurikutud nagu t aise ütles. Nojah, minu uni oli ka tänu tema köhimisele rikutud. Kooli jõudes ilmnes, et teised poisid on kõik tossusega ja see ei jäänud Gregoril märkamata. Muidugi oli tal vaja küsida, miks nemad võisid tossud panna. Krt, klassipilti tehakse korra aastas ja, siis võiksid/peaksid lapsed viisakad välja nägema. Siin ei ole see riietus nagu väga primaarne, aga mina tahan, et minu laps näeks hea välja. Pilt on mälestus ja tahaks aastate pärast ilusat pilti vaadata. Nojah, jääb loota, et fotograaf hea pildi teeb. Koju tulles ootas mind nagu ikka koristamis päev ees. Lisaks vaatasin, et kohupiimal hakkab realiseerimisaeg läbi saama ja tegin sellest kooki. Peeter sai hommikul ülesandeks Gregorile arsti juurde aeg panna. Ma ei tea kas seda saab telefoni teel teha või mitte. Peeter töötab polikliiniku lähedal ja saab sealt läbi minna. Koju jõudes oli aeg olemas ja lisainformatsioon samuti. Tahtsin aega saada kolmapäevaks, kuna siis on meie külas püha ja kooli ei ole. Mõtlesin, et siis on hea minna ja ei pea koolist lapsed varem ära tulema. Kuid aega pakuti kas täna või neljapäevaks. Peeter võttis neljapäeva ja Gregor peab enne lõunat varem ära tulema. See omakord tähendab, et ma pen hommikul Peetri tööle viima, et auto saada. Mõni päev ajab mind marru see, et meil on ainult üks auto. Samas ei ole mul nädalate kaupa autot vaja, kuid küll me saame hakkama. Samas sai Peeter aadressi, kus saab ise arsti juurde aega kinnipanna. Uskumatu, seda saab netis teha. Mina arvasin, et siin ei toimu üksi asi neti vahendusel. Nüüd peab mingi ajatagant vaatama, et äkki keegi ütleb kolmapäevaks aja ära. Ülejäänud päev möödus täiesti tavaliselt. Peale kooli olime väljas, siis tuli hoiulaps ja Marlen läks trenni ja peagi Gregor oma õpetaja juurde. Seejärel tuli hoiulapse ema ja ma sain 20 minutit kodus vaikust nautida, kuni tuli Marlen. Gregorile läks hiljem õpetaja juurde järgi. Koju tulles oli aeg õppida, süüa ja magama minna. Mina käisin nagu ikka zumbas, täna ei tahtnud kuidagi välja tulla.