08.01.2016

Ja ongi jälle käes reede. Terve nädal sellest aastast on juba läbi, kui nii edasi läheb, siis varsti on jõulud käes. Vaheldusemõttes oli tore ärgata teades, et ees on ootamas ilus päev. Lapsed ei tahtnud ärkamisest midagi kuulda ja ütlesid, et nemad tahavad veel magada. Kuid täna hakkab kool ja seega voodist välja ja sööma. Lõpuks said lapsed söödud, pestud ja riidesse. Meil jäi isegi aega üle. Kooli juurde jõudes oli näha rõõmu vanemate silmis. Lapsed jooksid sõprade juurde, kuna paljudega ei ole kohtutud mitu nädalat. Õpetajad tulid ja viisid lapsed klassidesse. Mina tulin koju ja nautisin oma esimest vaba hommikut üle pikaaja. Uni tuli peale ja mõtlesin magada, läksin voodisse, kuid magama ei jäänud. Selle asemel tõusin üles ja hakkasin tegutsema. Millagi tegin kööki vaiba, aga materjal sai otsa ja vaip jäi liiga lühikene. Samas oli meil magamistoas vaip, mis oli samuti liiga lühikene. Tahtsin sellele sama värvi matrejali juurde osta, aga seda ei ole rohkme müügil olnud. Seega tekkis mul mõte arutada magamistoavaip üle ja köögivaip selle arvelt suuremaks teha. Mõeldud- tehtud. Ülejäänud päev kulus heegeldamisele ja õhtuks sai vaip valmis. Pikkus on väga hea ja minumeelest sobib kööki hästi. Vähemalt ei pea kivipõranda peal käima. Muidugi võiks sussid osta ja, siis ei oleks köögipõrand külm. Esimene aasta olid meil kõigil sussid. Laste omad läksid nende kaasabil järgmisel suvel katki. Mina käisin suvel enda omadega rõdul. Peale ühte tomist ilma läksid sussid kaduma ja rohkem ei ole ma neid näinud. Uusi pole ka pidanud vajalikuks osta, kuna ma ei ole harjunud nendega käima. Lapsed tahtsid susse, aga pakkusin välja, et pesen kalosid puhtaks ja saavad nendega toas käia. Mõne korra (köögis kohustulikud) on nad need jalga pannud. Kuid õnneks on tubades parkett ja vaibad nii, et põrandad ei ole külmad. Päeval tulid lapsed nagu ikka koju. Koolis oli neil hästi läinud ja vaheldusemõttes oli tore olnud. Loomulikult omasugustega koos on alati tore. Kõik rääkisid sellest, mida nad vaheajal tegid ja kõik võisid ühe kingituse kooli kaasa võtta. Seega oli esimene päev taaskord teistsugune. Kuigi jah seda rohkem väiksemate jaoks. Marleni klass sai nö mängimise aja kehalise tundide ajal. Õhtul vaatasin aknast, kuidas lapsed läksid trenni. Täna on üks väheseid päevi, kus ma ei pea oma laste trenni ajal võõralapsega õues olema. Seetähendas seda, et mul oli terve tund rohkem vaba aega, aega mis kuulus mulle. Nojah, see aeg kulus heegeldamise peale. Lõpuks oli kell nii palju, et oli aeg lastele trenni järgi minna. Välisukst lahti tehes nägin, et seal seisavad meie lapsed. Sissejuhatuseks hakkasid nad küsima, kuhu ma jäin ja miks ma neile järgi ei läinud. Kusjuures ma just hakkasin ju neile järgi minema. Ei ole ju mina süüdi, et nad varem lõpetasid. Viisime koolikotid tuppa, lapsed võtsid tõukerattad ja nii me tõukeka väljakule läksime. Õues oli soe, võiks isegi öelda, et palav. Võib olla oli see tingitud sellest, et ma panin talvejope selga. Kuid tunda on, et kevad ei ole enam kaugel. Tuppa tulles tegin lastele selgeks, et homme selleks ajaks, kui isa tuleb koju peavad kooliasjad olema tehtud. Meil on pühapäevaks üks mõte ja selleks peab kõik tehtud olema. Gregoril ei olnud palju teha ja tema tegi oma asjad kiirelt ära. Üldse on nii, et Gregorile peab mõned korrad ütlema ja ta teeb oma asjad ära. Kasvõi juba sellepärast, et kaelast ära saada ja vältida minu meeldetuletamisi. Marlen selle eest viivitab viimase hetkeni ja, siis tahab ka veel lisaaega saada. Selles suhtes võin ma täiesti ausalt öelda, et Marlen on selle kohapealt täpselt minumoodi. Kuid osad asjad sai ta täna tehtud ja eks hommikul ole aega edasi teha,