03.01.2016

Üks, mis kindel täna me kodus ei istu, kuhu me läheme ei ole veel kindel. Kuna viimasel ajal on söödud natukene palju, siis on vaja ennast liigutada ja nii me mägedess minna plaanisime. Vaja oli valida ainult uus koht, kus me käinud ei ole, täitsa lihtne ülesanne. Või, siis mitte? Selleks sai arvutis uuritud erinevaid kohti, kuhu võiks minna. Vaatasime erinevaid radasid ja püüdsime teha parima valiku. Tuleb ju arvestada sellega, et lapsed jõuaks ja tahaks kogu selle maa ma käia. Seega ca 12 km üks ots (edasi-tagasi 24 km) jäid ära. Leidsime ühe, mis oli ca 7 km (edasi-tagaasi) ja plaanisime sinna minna. Enne õnneks taipasime kaardi pealt vaadata, kui kaugele antud koht meist jääb. Tuli välja ca 70 km üks ots, njah ei viitsi nii kaugele minna. Ja, siis tuli meelde, et me oleme ühest kohast mööda sõitnud, kuhu oleme tahtnud kõndima minna. Seda kas seal ka mingi rada on me ei tea. Parim võimalus teada saamiseks on kohale minna ja vaadata. Enne tuli võileivad kaasa teha. Marlen teatas kohe, et tema tahab 3 võileiba ja ma üldse ei imesta. Marlenil on kõht selleks ajaks tühi, kui me autosse jõuame. Küsisin kõigi käest, millega nad tahavad ja nii ma tegutsema hakkasin. Gregori käest küsisin 3 korda üle, kuna tema tellimus ei jäänud meelde. Ühesõnaga said võileivad valmis, vesi kotti ja võis teele asuda. Väljas oli pilvine ilm, kuid selle eest soe. Kohale jõudes ilmnes, et väljas on jätkuvalt pilves ja lisaks sellele on jahe. Mida kiiremini käid seda soojem hakkab ja nii tuligi teha. Leidsime raja üles ja ilmnes, et mõne kilomeetri pärast tuleb koobas. Me ei hakanud endale midagi ettekujutama, kuna oleme enne neid koopaid näinud. Tavaliselt ootavad ees pisikesed urud. Tee viis üles mäge ja võttis kohati hingeldama, see on see söömine. Lapsed tahtsid vahepeale süüa ja nii me puhkasime ja vaatasime ringi. Mingi hetk jõudsime kohani, kus tuli mööda treppi üles ronida selle kõrval oli ka kett. Peeter ja Marlen läksid ees minema ja mina jäin ootama, kuna Gregor söödud saab. Olime jõudnud nii kaugele, et koobas oleks pidanud kohe-kohe näha olema. Lõpuks hakkasime Gregoriga üles ronima ja leidsime mäe seest väike augu. Naerisme juba, et see ongi see lubatud koobas. Kuna teisi ei olnud näha, siis läksime edasi ja järgmise nurga taga nendega kokku saime. Seal ootas meid ees tõeline koobas. Vot seda võis tõesti koopaks nimetada. Koopa pikkus on ca 180 meetrit, 20 meetrit lai ja 15 meetrit kõrge. Koopas peavad kuskil olema neoliitikumi aegsed joonised, aga neid me ei näinud. Iseenesest ei saanud me kaugele minna, kuna koopas sees on pime. Peetri telefonil on taskulamp, aga sellega kaugele ei näe. Seega otsustasime, et tuleme teinekord tagasi ja võtame taskulambid kaasa. Tegime sees pilte ja peagi tahtsid lapsed koju tagasi minna. Väljas hakkas sellel hetkel tibutama ja lootsime, et sadama ei hakka. Tee mäest alla läheb alati kiiremini, kui üles minek. Sadama õnneks ei hakkanud ja nii me rõõmsalt jalutasime. Alla jõudes läks tuul tugevaks ja ilm oli jahedam. Auto juurde jõudes hakkas sadama, ühesõnaga ideaalne ajastus. Otsustasime koju tulla ja piparkooke teha. Millegipärast tegin mina üksinda piparkooke, kuni teised nagu ikka telekat vaatasid. Nad käisid vahepeal nö abistamas mind, nimelt söömas valmis piparkooke. Selline tore perekond. Väljas sadas terve õhtu vihma ja nii me ülejäänud õhtu kodus olime, kuhu saa selle vihmaga ikka lähed. Homme on nagu nii tööpäev ja tuleb selleks valmistuda. Kodus vaatasime koopas tehtud pilte ja ühe pildid peale on jäänud mitu inimest. Selle peale tekkis küsimus, kas me ikka tahame sinna tagasi minna. Kohapeal tunda ei olnud, et seal keegi veel oleks. Samas Peeter vaatas osasid pilte kohapeal ja nägi seal imelikke laike. Arvasime, et osad laigud võivad tolmust olla ja osad…????? Igatahes ei ole meil enne õnnestunud selliseid pilte kuskil teha.