29.11.2015

Tore on ju nädal otsa mõelda, et pühapäeva hommikul ma magan kaua. Reaalsus on see, et pühapäeva hommikul hakkad ise köhima ja seejärel ühineb köhakooriga Gregor. Selle kõige, või siis millegi muu tõttu oli kogu pere enne kukke ja koit üleval. Nagu ikka peale hommikusööki tuli teema, mida me täna teema. Kusjuures eile ütlesin Peetrile, et homme võiks kuhugile jalutama minna. Muidu on nii, et käime turul, tuleme koju sööme ja magame pool päeva maha. Peeter küsis selle peale, kas ma tahan rutiini murda, tahan jah. Seega Marleni pakutu turu variandi jätsime kõrvale ja otsustasime minna mägedesse. Vaatasime kaarti ja ledsime koha, kuhu poole liikuma hakata. Olles kodust ca 30 km kaugusel nägime, et sügis hakkab kätte jõudma. Siin piisab väiksest vahemaast ja loodus on erinev. Meil on puud raagus, tee peal olid puud kohati alles roheliste lehtedega. Kohati olid lehed mitme värvilised, kuid lehed ei olnud maha kukkunud. Päike paistis ilm oli soe. Jõudsime nö vaateplatvormile ja nägime eemal olevaid külasid, mägesid ja kuskilt kaugusest paistsid lumised mäetipud. Mõtlesime, et viimaste poole võiks minna. Mäe otsast tundusid nad nii lähedal olevat ja me eeldasime, et tee läheb otse nende juurde. Nojah, mõelda ei oleks olnud üldse mõtet. Sõitsime mäest alla ja nägime silti, mis näitas teed mägedesse ja sinna me keerasime. Tee läks muudkui kitsamaks, kuigi tegemist oli asfaltteega. Jõudsime ühte pisikesse külla ja parkisime auto sinna ja läksime viitade järgi jalutama. Pidime jõudma kiriku ja kindluse varemeteni, sinna oli kõigest 2,4 km. Marlen suutis suurema osa teest vinguda, et tal on kõht tühi. Leppisime kokku, et sööme, kui oleme kohale jõudnud. Ei olnud ju nii pikk tee minna, et peaks poolel teel sööma hakkama. Kuigi jah Marlen on meil ju alati näljane. Tee peale jõudsime oliivipuudeni ja loomulikult oli vaja neid proovida. Peale esimest hammustus järgnes sülitamine, kuna oliivid ei sündinud süüa. Marlen oli ainukene, kes neid ei proovinud ja naeris meie üle, hahhah kui naljakas. Kaugusest hakkasid varemed paistma ja oli näha, et meil tuleb üks pisikene tõus ettevõtta. Viimane tõus oli 400 meetrit otse mäkke. Tee oli täis kive ja liiva nii, et ei olnud just kõige parem ronimine. Üles jõudes hingeldasime kõik, väsitav oli. Lõpuks jõudis kätte Marleni lemmik hetk söömine. Võileivad söödud läksime ümbrusega tutvuma. Kõigepealt käisime kirikus, millest oli alles 2,5 seina. All pilte vaadates jäi mulje, et seal peaks nagu rohkem hoonet olema. Seega ei midagi erilist. Kuskil pidi olema koobas ja läksime seda otsima. Turnisime kivide peale, aga koobast ei leidnud. Hakkasime tagasi minema, et minna kindluse poole. Lapsed ja Peeter olid minust natukene kõrgemal, kui kuulsime kõik põõsaste raginat. Selline tunne, nagu keegi langetaks põõsast. Ma tegin paar kiiremat sammu teiste juurde, sest mine tea mis juhtuma hakkab. Põõsad, mis kivide vahel olid liikusid ja liikumine läks alla poole. Tuli välja, et meist mitte kaugel oli siga. Appi. Hiljem oli näha, kuidas siga jooksis alla oleva põllu peal. Ausalt öeldes ehmatas ikka korralikult ära. Arvestades, et meil ei olnud mitte midagi käepärast, millega oleks saanud ennast vajadusel kaitsta. Isegi nuga ei olnud kotis. Ei saa mina ka aru, kuidas on nii võimalik loodusesse minna. Järgmine kord lubasime targemad olla ja midagi kaasa võtta. Peale seda oli tahtmine sealt jalga lasta, kuid otsustasime kindluse samuti ülevaadata. Turnisime mööda kive ja nägime kindlusemüüri, kuhu alt ligi ei pääsenenud ja seega tuli üles ronida. Tee peal (nagu ka mujal) kasvasid pisikesed põõsad, mis torkisid. Küll oli mõnus nende vastu minna. Üles jõudes ilmnes, et seal ei ole ühtegi…mitte ühtegi müürijuppi. All nähtud müür oli selleks ajaks samuti pihta pandud. Ja meie nägime nii palju vaevalt, et sinna saada. Nautisime vaadeta ja ronisime alla ja läksime auto juurde. Jätkasime sõitu mägede vahel ja liikusime lumiste nõlvade poole. Sõitsime ühest tunnelist läbi ja peale seda muutus loodus totaalselt. Kõik puud olid lehed langetanud, uskumatu. Läks natukene aega, kui lumised mäed ära kadusid ja tükk aega hiljem välja tagasi tulid. Vaatasime gepsust kaarti ja jõudsime järeldusele, et nendeni me ei lähe, kuna need jäävad Andorra lähedale. Vot sulle lähedal asuvad mäed. Vaatasime siin-seal veel ringi ja tulime koju. Selleks ajaks läks väljas pimedaks ja oli aeg õhtust sööma hakata, pesemas käia ja magama minna.