27.12.2015

Jätkuvalt on väljas udu ja isu kuhugile minna või midagi teha puudub. Selle asemel panime radikad sisse ja istusime soojas toas. Huvitav on see, et mitu head päeva ei ole radikaid vaja olnud, toas on piisavalt soe. Seda on näha laste pealt, Marlen käib lühikeste pükstega toas. Kui pikalt ühe kohapeal olla, siis hakkab jahe, aga muidu pole hullu. Õnneks on varsti kevad käes ja, siis on soe. Päev möödus suuremas osas kodus olles, kuna keegi ei tahtnud midagi teha. Nojah, mina lasin näppudel käia ja õhtuks sain järgmise valmis. Kuidas saa sööd heeringat, kui kodus ei ole tükkigi leiba? Vastus on, et ei söögi. Ainukene pood, mis on aastaringselt igapäev lahti on venepood ja sinna me ka läksime. Kohale jõudes oli poe avamiseni veel aega ja nii me jalutama läksime. Sattusime kohtadesse, kus me ei olnud enne käinud ja kuhu rohkem ei taha sattuda. Üldiselt siin puhtusest lugu ei peeta ja tänavad on pidevalt prhti täis. Selle eest täna sattusime kohta, kus tee oli sõna otseses mõttes sitta täis. Kohati tekkis tunne, et kõrval olevates majades puuduvad tualettid. Tegime tiiru ära ja jõudsime ilma kuhugile sisse astumata poe juurde. Kell oli nii palju, et pood oleks pidanud lahti olema. Kell on üks asi, mida siin ei tunta ja seega mõtlesime veel natukene jalutada ja, siis tagasi tulla. Hiljem oli pood lahti ja meie lemmik leib oli samuti olemas. Lisaks meenus mulle, et sooda on otsas ja tärklist on samuti vaja. Seega said vajalikud ostud tehtud ja võis koju tulla. Kuna kõigil on pühade toidud ära tüüdanud, siis tegin spagette hakklihaga. Need söödi kiiremini ära, kui man ad valmis sain. Nii see viimane vaba päev läbi saigi.