26.12.2015

Vaheldusemõttes olin mina see, kes esimesena ärkas. Lapsed st Gregor on eilsest väsinud ja magas päris pikalt. Ma eile õhtul „kiusasin“ teda ja ei lubanud magama minna. Tegin talle selgitus tööd, et ma ei jõua iga hommik nii vara ärgata, kui tema kolistama hakkab. Tundub, et see mõjus. Peab vist teda igal õhtul üleval hoidma. Tänase päeva teemaks, kui nii võib öelda sai päikese otsimine. Meil on juba, kes teab mitmes päev pilves ja see väsitab. Mitu päeva järjest ei taha kodus ka olla ja seega läksime päikest otsima. Siin öeldakse, et vahet pole millises suunas sõida, aga ca 30 minuti pärast saab udu otsa ja tuleb päike välja. Meil nii hästi ei läinud, kuna suutsime valida suuna, kus udu läks järjest tihedamaks. Kohati oli nii tihe, et tee ei tahtnud välja paista. Eks ole nii palju, siis päikesest. Jõudsime ühte küla, kus me oleme näinud kindlust mida oleme tahtnud vaatama minna. Kuid selleks ei ole kunagi aega olnud. Aega ei ole kunagi, seda tuleb võtta. Jõudsime kindluse juurde ja tuli välja, et lähedalt ei ole see üldse nii suur, kui kaugelt tundub. Samuti ei olnud seal peal välisseinade midagi vaadata, kuna sisse ei saanud. Selle eest asus kindlust mäe otsas ja saime lihtsalt vaadet nautida. Selleks ajaks oli udu peaaegu kadnud ja nägi kaugele. Vaade oli loomulikult võrratu, eemal paistsid mäed, teiselpool jõgi, kolmandas küljes küla. Kaua seal mäe otsas ei olnud ja nii me edasi sõitsime ja tee peal veel mõnest külast läbi käisime. Ja, siis juhtus ime…päike tuli välja. Oh seda rõõmu, kuid seda ei jagunud kauaks. Peagi teatas Peeter, et peab päikseprillid ette panema, kuna päike paistab silma. Seejärel jõudsid Peeter ja Marlen järeldusel, et palav on ja me võiks üldse koju tagasi minna. Käi, siis sellistega päikest ja sooja otsimas. Meile Gregoriga sobis nii päike, kui soojus. Kuid tagasi koju me ei tulnud, vaid läksime hoopis edasi. Lõpuks jõudsime välja külla, kus me kunagi karavaniparklas olime. Käisime nö tutavatel radadel jalutamas ja loomulikult viis tee meie mereäärde. Päike paistis, puhus nõrk tuul ja milline õhk, oeh sinna oleks võinudki jääda. Taaskord jõudsime selleni, et tahaks mereääres elada. Ütlesin Peetrile, et meie külast ära kolimine oleks raske. Selle peale teatas Peeter, et ma ju ütlesin, et ei ole mõtet juuri alla ajada. Seetähendab seda, et ei ole vaja ühte kohta kiinduda ja sõpru/tuttavaid leida. Minu ja Peetri vahe on see, et mulle meeldib inimestega suhelda. Peeter selle eest on tagasihoidlikum ja ei torma minu kombel kõigiga suhtlema. Elame näeme, mis saama hakkab, aga unistama peab ikka. Rannikul olles oli meie jaoks suur üllatus, et poed olid lahti. Sai poest läbi käidud ja mõned vajalikud asjad ostetud. Ranniku poodide eelis on see, et seal on alati müügil heeringas ja kohupiim. Millegipärast meie poodides neid alati ei ole. Heeringas on fileedena koos hapukoore ja sibulaga. Teises variandis on õun lisaks, aga see meile ei meeldi. Toodetud on ta Saksamaal ja täitsa normaalse maitsega.- Päeval tekkis mõte, et äkki me ei lähe täna koju tagasi vaid võtame kuskil toa. Nagu ikka ei kiirustanud me sündmustega, vaid vaatasime mis päev toob. Lapsed olid need, kes lõpuks teatasid, et nemad tahavad koju. Seega oli asi otsustatud ja sõit kodupoole võis alata. Mida kodule lähemale jõudsime seda udusemaks läks. Tegelikult oli sama koht, kus hommikul kõige tihedama uduga. Koju jõudsime hilja ja enne, kui arusaime oli aeg magama minna.